«Väga üles-alla, vigaderohke ja kuidagi eriti närviline mäng. Alles paaris viimases geimis leidsin vabama ja parema oleku. Aga muidugi olen superrahul, et suutsin lõpuni vastu pidada ja esimest korda nii suurel turniiril poolfinaali jõuda,» võttis Kontaveit mängu ja emotsioonid Eesti ajakirjanikega vesteldes kokku.
Kas närvilisuse tingis kohtumise kaal ning võimalus tõusta Eesti tenniseajaloo kõrgeimale kohale maailma edetabelis, ei osanud Kontaveit täpselt ütelda. «Ma tõesti ei tea… Teadlikult ma sellele ei mõelnud. Aga võib-olla alateadvuses oli kuskil sees. Raske öelda, miks see oli.»
Et ta tõuseb uuel nädalal WTA pingerivi vähemalt 14. või 15. naiseks, sellest püüdis Kontaveit (seni kõrgeim koht praegune 19.) esialgu mitte erutuda. «Seni pole ma sellele väga palju mõtelnud. Kui turniir saab läbi, eks siis saan uhke olla,» lausus Kontaveit.
Küll tunnistas ta konkreetselt, et treener Nigel Searsi toetussõnad aitasid teda murdehetkedel kõvasti.
«Ta on mind tõesti väga palju aidanud. Ta on treenerina nõudlik, aga mängude ajal toetav. Kui ta väljakule tuleb, mõjub ta mulle alati rahustavalt ja positiivselt. Olen sageli tundnud, et kui olen raskustes ja mäng ei suju, aitavad tema sõnad mul edasi pingutada ja uskuda,» kirjeldas Kontaveit klappi inglasest juhendajaga. «Aga meie koostöö pole põrmugi selline, et ta muudkui kiidab ja ütleb kõige peale «väga super». Kui ma ei tee midagi sellist, mida ta nõuab, siis loomulikult ütleb.»