Katkend ilmuvast raamatust «Eesti spordi 100 aastat»: eestlane on ikka olnud spordirahvas

Medali nimel, edasi! Jaak Mae kihutamas Salt Lake City olümpial 3. koha poole. Foto: Toomas Huik

Solarise Apollos toimub 3. aprillil Märt Ibruse raamatu «Eesti spordi 100 aastat» esitlus. Postimees avaldab ilmuvast raamatust ka lühikese katkendi. 

Raamat vaatleb Eesti spordi arengulugu viimase sajandi jooksul. «Eeltõuge sellele ajale polnud pikk, ent küllalt tõhus, et käivitada kohe hasartne tegevus. Me võime end julgelt nimetada spordirahvaks: saavutussport sai ilma pikema sissejuhatuseta pärjatud, kõik need sada aastat on meie edukad spordipoisid ja -piigad rõõmustanud kaasaelajaid ilusate võitude ja tublide tulemustega kõige kõrgemal rahvusvahelisel tasemel. Meil pole olnud sügavaid madalseise, igal ajal on keegi ikka olnud suuteline konkureerima maailma tippudega,» seisab raamatu tutvustuses.

EV100 raamatusarja kuuluva teose esitlusel vestleb autoriga ajakirjanik Tiit Karuks. Raamatu esitlus algab kell 16.00.

Postimees avaldab siinkohal katkendi ilmuvast raamatust:
 

Uus iseseisvusaeg tõi kaasa võimsa lootusepuhangu. Olime taas maailmaareenil oma esindustega. Medalidki ei jäänud tulemata. Esialgu olid need küll nõukoguliku süsteemi viljad. Tasapisi siiski kohanesime ja suutsime üsna edukalt suures mängus kaasa lüüa. Maailm aga muutub kiiresti, areng on olnud tormiline. Sport on saanud meelelahutusmaailma osaks, alludes äriilma reeglitele. Esiplaanile on tõusnud vaatemängulised alad, paljuski kujundavad sporti rikkad klubid ja sponsorid. Uusi talente otsitakse küll kõikjalt üle maailma, kuid selles konkurentsis on raske pildile pääseda. 

Eestlased on ikka olnud spordirahvas, just teadlikkuse ja spordiarmastuse poolest. 2016. aastal mälumänguolümpiaadil spordimängus kulla võitnud Igor Habal on öelnud, et teistes riikides teatakse palju ühest-kahest alast (eeskätt jalgpallist), meie teadmiste skaala on aga lai. Eestis trükitakse rekordiliselt palju ja mitmekesiseid spordiraamatuid. Kui Eesti sportlased jõudsid 1992. aastal taas olümpiaareenile, jälgis Albertville’i talimängude avamist telerist ligi 550 000 vaatajat, kümme aastat hiljem elas otseülekande vahendusel Andrus Veerpalu ja Jaak Mae sõitudele Salt Lake City talimängudel kaasa 450 000 eestimaalast. Ootus ja lootus olid meeletud. 

Väikerahvana oleme olnud kogu aeg teadlikud, et meie võimalused pole kuigi suured. Samas pakub just sport väikestele rahvastele võimalust suurtega võrdselt konkureerida. Nii ei maksagi imestada, kui sportlaste head esinemist peetakse riigi tutvustamise seisukohalt poliitikute tööst tunduvalt tõhusamaks. Õnneks on meil jätkunud sportlasi, kes maailma teravaimasse tippu on jõudnud, pakkudes kaasaelamisrõõmu ning ühendades selles rõõmus kogu rahvast.

Olümpiamedal on ihaldusväärne autasu ja neid on, vähemalt suvemängudel, peaaegu alati meile ka jagunud. Talimängudeltki toodi alanud sajandil medaleid kolm olümpiat järjest. Ometi on järgnenud dopingukahtlustel olnud oma hind. Spordi kohale on tõusnud ka kahtlusevari, sponsorite entusiasm on vähenenud, avalikus arvamuses on tekkinud mingi mõra. On üsna selge, et kuigi alade spekter on laienenud ja valikuvõimalused avardunud, pole olümpiamedalite võitmise korrapärane jätkamine sugugi kergete killast ülesanne. Muidugi annab meie spordiorganisatsioon endast parima. Spordibaaside võrk on meil märgatavalt paranenud, tervise ja liikumise küsimustele pööratakse laialdast tähelepanu. Juba 1936. aastal pärast Garmisch-Partenkircheni taliolümpiamänge kirjutas Oskar Lõvi Eesti Spordilehes analüüsivaid artikleid spordi arenguteedest, muretsedes olümpiamängude liigse laienemise ning äri tungimise pärast sporti. Ta pooldas igati amatörismi kui väikeriigile sobivamat vormi. Nüüdki kerkib aeg-ajalt küsimus, kas me oleme ikka endiselt edukas spordiriik, kui näeme enda kõrval tublimaid, just väiksemate või rahvaarvult samaväärsete seas. Kuigi on ka kahtlejaid, kas me peamegi olema ja mille nimel, ei saa spordirahvas kahtepidi mõelda. Meie seas on entusiaste, kes on eest vedanud ja veavad ka edaspidi. Neid tuleb aga toetada, riiklikult, süsteemselt ja laial alusel, siis on ka kaasaminejaid, kõige aluseks rahvuslik aade.