2018, Gapi rallipark, Prantsusmaa. Ott Tänak ja Martin Järveoja valmistuvad hooaja esimeseks, Monte Carlo ralliks. Elevus on seda suurem, et ees seisab meeste esimene ralli Toyota meeskonna koosseisus. Käib tavapärane arutelu pärast recce't (võistlustrassiga tutvumine – toim), kuid eestlaste ümber on palju sagimist. Kaameramees, helioperaator, hulk juhtmeid… Mis toimub? «Filmi teeme!» kõlab vastuseks.
Teiste meeskondade sõitjadki on pisut hämmeldunud, kui tavapäraselt rallipargis sagivate ajakirjanike ja kaamerameeste vahel ilmub järsku nende kohale üks suur karvane mikrofon, mis lindistab kogu jutu. «Otist tehakse filmi,» selgitatakse neilegi. Hyundai sõitjad, iseäranis põhirivaal Thierry Neuville, tunduvad esmalt veidi kohmetud, kuid vastukaja on valdavalt positiivne. Nii positiivne, et ralliaasta lõpus muigavad Belgia ralliajakirjanikud, kes Neuville’i tegusid kodumaa meediale vahendavad, kuidas Neuville olla Tänaku peale isegi kade, et too saab oma filmi. Tõdemus on ühine: Belgia turul poleks sedalaadi linateosel ilmselt niisugust minekut.
Ent kas siis Eestis on? Ilmselgelt on säärane ettevõtmine meiegi filmimaailmas uus. Tavaliselt satuvad kaamera ette need sportlased, kes on juba karjääri lõpetanud, või siis jutustatakse nende lugu siis, kui X saavutusest möödub Y aastat. Ent kui Eesti läbi aegade edukaimast tiitlivõistluste medalistist, olümpiavõitjast Gerd Kanteristki pole filmi tehtud, siis miks peaks tehtama 31-aastasest Tänakust, kes pole veel MM-tiitlitki saavutanud? Põhjuseid on mitu, aga sedapuhku kasutati ära lugu, mida polnud varem jutustatud. Kogu film arenes koos Tänaku endaga, teadmata, kuhu see lõpuks välja viib. Tema murede, rõõmude, võitude, pisarate ja naerukurdudega. Ta ei näidelnud. Ta lihtsalt on Eesti mees, kinnitavad tegijad.