Kui noorest saab kogemata dopingupanija... (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Sportlase uriiniga A- ja B-proovi pudelid Kanadas Quebeci laboris.
Sportlase uriiniga A- ja B-proovi pudelid Kanadas Quebeci laboris. Foto: Reuters/ScanPix

Nüüdisajal ei võida spordis üksnes see, kes on andekam, teistest kõvemini ja targemini treenib. Võidu nimel on hädavajalik hoolitseda ka selle eest, et sa keelatud aineid juhuslikult kasutades oma edu suure skandaaliga ei torpedeeriks.

Merle Liivand pidi ujuma kõigest 50 meetrit, ja seda rinnuli ehk stiilis, millega saab hakkama enamik suplejaid, ent tundis, et ei jaksa ja ei jõua. Aga ta polnud mingi supleja. Ta oli 16-aastane koolitüdruk, kes esindas Eestit juunioride ujumise MM-võistlustel Mehhikos Monterreys.

Selline tunne polnud talle siiski tundmatu. Varemgi oli mõnel korral juhtunud, et hingamine läks hirmus raskeks ja kehale tekkisid justkui kõrvenõgese jäljed. Samad sümptomid tabasid teda ka tookord Mehhikos. Hädavaevu jõudis ta oma basseinipikkuse ära ujuda. Pärast seda viis teekond ujulast haiglasse. Tilguti alla.

Stopp!

Liivand teadis, et teda kummitab mõnikord kummaline allergia. Aga mida ta ei teadnud, oli see, mis aineid Mehhiko arstid talle allergiahoo leevendamiseks veeni lasevad. Ta oli ju tippsportlane, osales rahvusvahelistel tiitlivõistlustel – ja see tähendas, et ained, mis sobivad tavainimesele, ei pruugi kõlvata talle. Sest sportlased peavad andma dopinguproovi. Ja siis on kuri karjas, skandaal missugune, kui proovi analüüsimisel peaks selguma, et see sisaldab aineid, mis kuuluvad spordis keelatute hulka.

«Võtta rohi sisse ja loota, et midagi ei juhtu, on naiivne,» lausub Liivand (27), meenutades 11 aastat tagasi juhtunut. Järgmisel päeval pidi ta osalema 100 meetri rinnuliujumises.

Ta tegi haiglas arstidele selgeks, et on sportlane, kes on kohustatud andma dopinguproove, ning sai kinnituseks paberi, kus oli kirjas, mis rohtu ja mille puhul talle manustati. Et juhul, kui ravim peaks sisaldama midagi keelatut, poleks hiljem positiivse proovi puhul lõputut ja piinlikku seletamist. Nagu juhtus näiteks Norra suusataja Therese Johaugiga, kes väitis kaks ja pool aastat tagasi, et klostebool, androgeense toimega anaboolne steroid, sattus tema organismi huuleravikreemi kasutades.

Tookord Mehhikos Liivandilt dopinguproovi siiski ei võetud, ent ta lisab: «Hea, kui kõik on ikkagi fikseeritud. Pigem tegeleda paberimajandusega kui loota, et midagi ei juhtu.»

Tagasi üles