Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/16/6789999t1h62b6.jpg)
/nginx/o/2019/04/19/11963788t1h646e.jpg)
Nädal tagasi kirjutas Raul Kalev Postimehe veergudel turunduslikust perspektiivist lähtudes spordi teisenemisest kultuuriväljal. Kalev maalis võrdlemisi tumedates toonides pildi spordi ja sportlase funktsioonist nüüdisühiskonnas, keskendudes devalveerumisele peamiselt kolmel tasandil.
Lihtsustades: tulevikusportlane on ennekõike reklaamnägu, Y-põlvkond peab võistlussporti igavaks ja eelistab klikkida staaride videoid, spordi riiklik doteerimine pole pärast külma sõda enam motiveeritud.
Kalevi loo võib põhimõtteliselt kokku võtta lausega: «Spordist on saanud vaid üks paljudest meelelahutusvaldkondadest.» Paljuski vastab see kõik muidugi tõele. Küsimus on ehk vaid selles, et tippsport on peaaegu alati olnud meelelahutus, vähemasti siis, kui seda meelelahutusena käsitleda. Kui pidada sporti loomuldasa pelgaks vaatemänguks, mis peaks kiskuma vaataja argipäeva lõputult korduvast ja vähese sündmuslikkusega mustrist välja, siis atleedid meid valdavalt juba alt ei vea.