Joosep Susi kolumn: tippspordi talutav igavus

Kui köievedu kuuluks endiselt olümpiaprogrammi, oleks see oma lihtsuse ja traditsioonilisusega tähelepanuväärselt populaarne tegevus.

FOTO: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Nädal tagasi kirjutas Raul Kalev Postimehe veergudel turunduslikust perspektiivist lähtudes spordi teisenemisest kultuuriväljal. Kalev maalis võrdlemisi tumedates toonides pildi spordi ja sportlase funktsioonist nüüdisühiskonnas, keskendudes devalveerumisele peamiselt kolmel tasandil.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Lihtsustades: tulevikusportlane on ennekõike reklaamnägu, Y-põlvkond peab võistlussporti igavaks ja eelistab klikkida staaride videoid, spordi riiklik doteerimine pole pärast külma sõda enam motiveeritud.

Kalevi loo võib põhimõtteliselt kokku võtta lausega: «Spordist on saanud vaid üks paljudest meelelahutusvaldkondadest.» Paljuski vastab see kõik muidugi tõele. Küsimus on ehk vaid selles, et tippsport on peaaegu alati olnud meelelahutus, vähemasti siis, kui seda meelelahutusena käsitleda. Kui pidada sporti loomuldasa pelgaks vaatemänguks, mis peaks kiskuma vaataja argipäeva lõputult korduvast ja vähese sündmuslikkusega mustrist välja, siis atleedid meid valdavalt juba alt ei vea.

See, et spordi üks osa on meelelahutuslikkus, on ilmselge ja sellega pole mõtet üldse vaielda. Küll aga võib eeldada, et spordi meelelahutuslikkuse aste/määr sõltub paljudest muutujatest.

Tagasi üles