«Mu elutöö on tehtud. Aga võita ihkan endiselt.»

Värske meister Avo Keel tänab pärast finaalseeria 4:0 võitu Pärnu publikut. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Võitmise tunne pole Avo Keelele võõras. 23 kodust trofeed – kaheksa Eesti meistritiitlit ja karikat, seitse Eesti-Läti või Balti liiga esikohta – on isegi kirglikule jahimehele väärt saak. Nii võtab 56-aastane võrkpallitreener ka värsket meistrikulda tüüne rahuga. Ometi: kuna kaks eelmist kalendriaastat möödusid tühjade pihkudega, on võit magus.

Avo, kas mõne mängijaga jätsite võidupeol juba ka hüvasti?

See oli nii-öelda eksprompt istumine. Sa ei tea ju ette, millal finaalseeria lõpeb. Kolmapäeval või neljapäeval saame fännidega kokku, sinna tulevad ka kõik mängijad. See on ametlik lõpupidu.

Aga olukorda tajudes: kes on need, kes päris või üsna kindlasti lahkuvad?

Keegi pole teatanud, et kindlasti meil ei jätka. Loogika muidugi ütleb, et kadusid tuleb. Chizobal juba on kosilasi. Leppisime ta agendiga kokku, et räägime pärast hooaja lõppu, aga vaevalt et ta jääb. Mul on hea meel, et meil õnnestus nii noor (21-aastane – toim) ja perspektiivikas mängija Euroopasse tuua ja tal end siin avada. Samuti pean oluliseks, et Chizoba õppis siin palju uut. Töösse suhtumist eelkõige. Kui ta kõvemasse liigasse läheb, tuleb see talle kindlasti kasuks.

Chizoba on ju suurepärane näide, kuidas välismängijate värbamisel peab ka õnne olema. Hooaja eel oli juttu, et tõite ta Brasiiliast foto ja paari video põhjal.

Jah, meie ressursside juures on ja jääb see paratamatuseks. Sa ei saa tuua..