Eesti Võrkpalli Liidu võrkpalliuudisteportaal volley.ee võttis ühendust teist hooaega Itaaalia A2 liigas Loreto meeskonda kuuluva Kardo Kõresaarega, kelle jaoks tähendab lõppev aasta kõike muud kui õnnestumist.
Kardo Kõresaar plaanib suurest võrkpallist tagasi tõmbuda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suvel Eesti koondisesse kandideerinud 24-aastane ja kahemeetrine Kõresaar avaldas pärast pikka vaikust, millises seisus on ta praegu ja mida mõtleb oma tulevikust.
Järgnevalt avaldame Kõresaare kirja volley.ee portaalile:
«Tunnistan, et olen tahtlikult olnud eemal uudistest ja tähelepanust, pole vastu võtnud kõnesid ja jätnud paljud inimesed teadmatusse. Mis toimub Itaalias, teavad vaid mu perekond ja lähedasemad sõbrad. See kiri siin on minu esimene vastus.
Saan julgelt väita, et 2011 on kõige halvem aasta minu elus. Kevadel, kui Eestisse saabusin, oli kõik viimseni hea ja tore, ootused suured, sest lootsin pääseda koondisse ja kindlasti EM-finaalturniirile.
Siis algas allakäigutrepp. Esmalt neerukivid, haigla Pärnus jne. Tulin tagasi, pingutasin kõvasti, kuid vigastasin kaks korda kõhulihast. Järgnes varajane sundtulek Itaaliasse. Kaks nädalat treeninud, tekkis valu seljas. Sain süste ja ravi, valu taandus nädalaga.
Kaks nädalat hiljem algas hooaeg. Pärast esimest mängu väänasin treeningul parema jala hüppeliigest ja seda viimasel rünnakul. Jalga ei saanud maha toetada ligi paar nädalat. Vaikselt treenima hakkasin kolme nädala pärast. Mitu liigamängu oli juba vahele jäänud. Algas suur töö vormi tagasisaamiseks.
Kolme nädala pärast oli kõik oli juba hea, olin kaasa teinud kahes mängus. 13. novembril kodumängus jõudsin mängida kaks punkti, kui põrkusin blokis kergelt keskblokeerijaga. Tasakaal kadus nii, et maandusin vasaku jala peale. Väga tõsine hüppeliigese vigastus, jalg oli alt täitsa kõver. Mind viidi kohe kiirabiga haiglasse, kus süstiti magama, väänati jalg sirgeks ja pandi kipsi.
Nüüd, kuu aega hiljem, olen elanud diivanielu, karkude ja kipsiga. Üleeile (10. detsembril) võeti kips ära, jalg on alles paistes ja ei liigu eriti. Aga ega liiga palju saanudki loota. Kindel on see, et sel aastal enam trenni teha ei saa, küsimärgi alla on jaanuarikuu.
Siiani olen mänginud sel hooajal kokku mitte rohkem kui ühe geimi. Tagasi platsile tulen siis, kui 2. ring on poole peal.
Mis on selle asja juures väga suureks üllatuseks, on minu allesjätmine võistkonda. Klubis on minuga kokku kolm nurgaründajat. Mina olen väljas, seega pole vahetust, mängime kui noatera peal. Kuid asendusmängijat pole võetud ja järelikult ei võeta ka, muidu oleks seda juba tehtud. Suhted treeneri ja klubiga on mul väga head olnud alati, võib-olla ka sellepärast hoitakse mind.
Igatahes on olnud kuradima halb aasta ja minu jaoks väga suur proovikivi. Näis, mis teine poolaasta toob. Hoolimata kõigest, mis saab kevadeks, on mul plaan tuleviku kohta olemas. Olen selle üle juba pikemat aega aru pidanud, see ei tule hetkeemotsiooni ajel. Mõttes on suuremast võrkpallist tagasi tõmbuda, lõputud vigastused ja taastumised teevad arengu ja teistega sammu pidamise paganama raskeks.
Suveks soovin võtta aja maha ja mõelda, kas jätkata ja mis tasemel. Midagi pole parata. Mänguisu on väga suur, aga see, mis juhtus kehaga, on lihtsalt uskumatu. Ma ei taha end invaliidistada. Hooaja teen kindlasti lõpuni, saagu mis saab, kuid pärast seda teen otsuse.»