Jaanus Kriisk: Jaak Salumetsa kolmas tulemine

Jaak Salumets. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Lehitsesin ükspäev raamatukapis spordiraamatuid. Korraga jäi kätte raamat «Salumets. Muutumised.» Tiitellehel on pühendus: «Jaanus! Me teeme asju, mis pakuvad meile rahuldust. Aga kõik lõppeb ükskord.»

Selle pühenduse üle mõtiskledes jõudsin tõdemuseni, et ükskord lõppeb üks osa teest, aga kohe algab teine. Vaadates Jaak Salumetsa teele korvpallis, üldse spordis laiemalt, tekkis huvitav tundmus, et mõnele meie seast on lausa ette nähtud, et tema tee oleks võimalikult keeruline. Jah, see tee on olemas, aga pinnakate vaheldub hea kvaliteediga asfaldist aukliku külavahetee kivideni ning nii kogu teekonna jooksul.

Spordimehena sõltus tema tee tihti iseendast, iseenda tahtest ja läbi seina minemise oskusest, kuid siis, kui käega oli katsuda olümpiavõit ja maailmameistritiitel, tuli vastu külatee. Müncheni olümpialt eemale ja olümpiakullata jäämine, sellest sisemusse tekkinud ebaõiglustunne, mis vabanes kaks aastat hiljem lausejupiga peatreeneri poole: «Pošol nahhui!», jättis ta maailmameistri tiitlist ilma.