Tulevik on helge? Eesti käsipalliliigas sirguvad peale noored talendid

Eesti meistrivõistluste kullamängudebüüdi teinud Markus Viitkar (vasakul) ja Alfred Timmo (palliga).

FOTO: Helin Potter

Käsipalli meeste meistriliiga parima väravaküti tiitel rändab tänavu ilmselt Põlva Coopi tagamehe Tõnis Kase auhinnakappi, ent finaalseerias osalevate Põlva Serviti ja HC Tallinna meeskonnasisene snaipritiitli konkurents on äge. Karjääri esimeses kullalahingus osalevad noored Alfred Timmo ja Markus Viitkar on mõlemad tänavu üle saja liigavärava visanud.

Paljudes aspektides on tänavune hooaeg kahe noormängija jaoks sarnane. Lisaks esmakordsele finaalseeriale ja kolmekohalisele numbrile väravaküttide tabelis, nuusutasid nii 19-aastane Timmo kui 21-aastane Viitkar rahvuskoondise õhku. Esimene debüteeris juba EM-valiksarjas, teine sai platsile jaanuarikuistes sõprusmängudes Poola vastu.

Timmo: proovin mitte energiat raisata Markuse ülemängimisele

Meistriliiga esimeses finaalmängus kolmapäeval jäi mõlema noormehe arvele neli väravat, ent Serviti väljus 28:17 võitjana. «Meil pidas kaitse väga hästi, meeskonna koostöö läks kohe toimima ning kuna Tallinnal oli vahetusi vähem, siis suutsime nad teisel poolajal üle joosta. Väga hea emotsioon jäi sellest võidust sisse,» kinnitas Timmo.

«Tervikuna võin senise hooajaga kindlasti rahule jääda. Võib öelda, et läbimurdeaasta – vigastusi pole olnud, suutsin Serviti esinduskoosseisu pääseda ja lisaks veel A-koondiseski debüteerida,» rõõmustas tänavu meistriliigas 107 väravat visanud tagamängija, kellest klubisiseselt vaid kogenud Henri Sillaste on rohkem suutnud, 112.

«Väga palju andis mulle juurde A-koondisse jõudmine – seal on nii suure kogemustepagasiga mängijad, kellega koos treenimine annab isiklikule arengule kõvasti juurde. Alustasin hooaega vasaksisemisena ning eriti keskele ei kippunud, aga mida aeg edasi, seda enam meeldib mulle mängujuhi roll. Seal on suur vastutus, aga mõnus mõelda ja otsida edu toovaid lahendusi,» lahkas Timmo oma positsioonimuutust.

«Finaalivastase HC Tallinna kaitse tugitala on Markus Viitkar ja ta on füüsiliselt võimas ning minagi otsin pigem võimalusi mujalt väravaid visata. Proovin mitte energiat raisata Markuse ülemängimisele, sest tema pealt väravaid saada on üllatus. Saame juba noortekoondise aegadest hästi läbi ja on lust vaadata, kui suure arenguhüppe ta tänavu teinud on,» kiitis noor põlvalane konkurenti pealinnast.

Viitkar: Alfredit on raske pidurdada

Veel ühe ühise joonena loo kangelaste juures võib tuua tõsiasja, et Timmo valiti mullu Eesti parimaks meesjuunioriks ja kaks aastat varem võitis sama auhinna Viitkar. «Alfred on juba noorest peale väga tark ja hea mängumees ning tõestas seda nii koondises Läti vastu kui kolmapäeval Põlvas. Laialdase tehnika- ja viskepagasi tõttu on teda raske pidurdada,» ei jäänud Viitkar kiidusõnadega võlgu.

«Kolmapäeval olime 40 minutit korralikult mängus sees, siis said saatuslikuks meie endi vead. Tehnilist praaki ja realiseerimata olukordi tuli liiga palju ning sealt see vahe tuli. Ei ütleks, et nii klubile kui mulle isiklikult esimesest finaalmängust liigseid pingeid tekkis – mäng nagu mäng ikka, ainult tähtsus suurem,» lahkas Viitkar esimest vastasseisu.

«Muidugi tahame kulda, aga võime hooajaga juba täna rahul olla. Meil on väga ühtne meeskond ja juba esimene pool hooajast oli edukas, kui detsembris võitsime Eesti karika. Üllatus oli see kindlasti, nagu paljudele ka meie finaali jõudmine,» hindas HC Tallinna parim snaiper, kelle arvel tänavu 125 väravat – kaks enam kui tiimikaaslasel Robin Obergil.

«Olude sunnil olen viimased pool aastat mänginud joonel, aga peamine töö on mul ikka kaitsetegevuses. Pean tunnistama, et olen joonemängija rolliga harjunud ja see on isegi meeldima hakanud. Täitsa huvitav on seal mängida, aga mida tulevik toob, ei oska öelda – kui meeskonnale kasulik, olen vasaksisemine või siis joonel või kui vaja, võin väravassegi minna,» muigas Viitkar.

Tagasi üles