Postimehe aruanne: närvide mäng ja tühja paugutamine

Eesti jalgpalli Premium liiga 12. voorus rullus Tallinna FCI Levadia ja Nõmme Kalju vahel välja tunneteküllane lahing, mis lõppes aga väravateta ja sobis enim tabeliliider Tallinna FC Florale.

Prelüüd: närvis Levadia. Ehkki tabeliseis eeldanuks midagi sootuks muud – Levadia asus teisel ja Kalju alles neljandal kohal -, õhkus rohkem pingeid Levadia leerist. Peatreener Aleksandar Rogic oli platsiserval silmanähtavalt närviline, mängijate sooritustesse sigines selle taseme kohta lapsikut tehnilist praaki.

Ärevuse põhjuseid ei tasu kaugelt otsida. Levadiale terendas kaotuse korral juba tänavune neljas järjestikune altminek nii heitlustes Kaljuga (superkarikas, Tipneri karikas, kaks korda liigas) kui ka nn. suure kolmiku omavahelistes duellides (liigas jäädi alla Florale). Kui superkarikas välja jätta, lahutas kõiki ülejäänud nimetatud mänge napp kolm nädalat.

Ehk otsesõnu: kui Kalju kohutav hooaja algus juba päädis treenerivahetusega, siis äsja kirjeldatud seeria jätk sea(dnu)ks kahtlemata aina tõsisemalt kõikuma ka Rogici tooli. Hoolimata sellest, et serblane on Levadia juhtkonna silmis saavutanud tavatud töötingimused ja usalduse.

Vahemäng: veel rohkem närvis Levadia. Ülekaalukalt enim pidid Rogic ja Levadia poolehoidjad kriiskama Jevgeni Ossipovi peale. 32aastase ukrainlasest keskkaitsja tegevusest ja kogu olekust õhkus kõike muud kui meeskonda kainestavat rahu ja kogemust. Selle asemel jagas ta ridamisi harakilikke valesööte ning pidi üksnes õnne tänama, et Liliu, Kaspar Paur ja Robert Kirss üksteise järel kingitustest haarata ei suutnud.

Levadias valitsevat õhkkonda väljendasid omal moel ka spordidirektor Sergei Pareiko teise poolaja korduvad raevupursked tribüünilt väljakukohtunik Joonas Jaanovitsi aadressil. Ilmselt polnud seegi juhus, kui meenutada, kuidas Levadia hiljuti lisaajal samale Kaljule alla vandus – lõpetades mängu seitsmekesi.

FCI Levadia - Nõmme Kalju. Jevgeni Ossipov paistis kohtumises silma pigem ebakindla tegutsemisega. Foto: Tairo Lutter

Epiloog: kumbki ei taha võita. Saatuse irooniana ei puudunud sugugi palju, et Levadia ometi kolm punkti võtnuks ja senine patuoinas Ossipov (kaas)kangelaseks kerkinuks. 72. minutil lükkas ta palli peaga ilusti värava ette, kust Igor Dudarev aga i-le täppi ei suutnud panna. Tõsi, vaieldamatult enim jääb Levadia taga nutma teise poolaja üht varasemat võimalust, kui Gando Biala palli mõnelt meetrilt üle värava virutas. Soodsaid olukordi loodi veelgi, aga viimane sööt või löök vedas alati alt.

Kalju aga oli tegemas Kaljut. Eelmistes voorudes Kuressaare ja Tallinna Kalevi vastu üleminutite tabamustega end tagasi suurde mängu vinnanud tiitlikaitsja oli teisel poolajal täiesti jõuetu ja mannetu. Kuni 92. minutini, kui Igor Subbotin läbi pääses, ent Sergei Lepmets jalatõrje teha suutis.

Võitja: mõistagi FC Flora. Arvestades lahti rullunud kirgede möllu ja ka avanenud võimaluste hulka tuleb pidada imetabaseks, et nii väravate kui ka kollaste kaartide lahtrisse jäid ümmargused nullid.

Kellele viik rohkem sobis? Kas Levadiale, kes lõpetas kurva seeria ja säilitas Kalju ees paraja edu? Ei, õiges vastuses pole kahtlust: FC Florale. Kui nädalavahetusel hooaja esimesed punktid loovutanud tabeliliider saab kolmapäeval jagu Tartu Tammekast, käristatakse vahe Levadiaga taas kuuele ja Kaljuga tosinale punktile. Suure kolmiku vahel jätkab Paide linnameeskond, kel Kaljust punkt rohkem ja mäng varuks.

MÄNGUJÄRGSED KOMMENTAARID

Levadia peatreener Aleksandar Rogic:

«Oli hea tasemega, aga mitte päris tavaline derby - just ses mõttes, et mõlemal tekkis nii palju võimalusi, aga väravaid jäid ikka löömata. Võita võinuks üks või teine, viik mõjub kõike arvestades kõige ebaloogilisema tulemusena.

Teisel poolajal mängisime suurepäraselt. Värav oli pidevalt õhus. Seepärast ei tahtnud ma kuni lõpuni välja ka vahetustega mängu sekkuda. Paraku pean tänavu juba kolmandat või neljandat korda tõdema: kuidagi suutsime taas kõik need võimalused luhta lasta.»

Kas eelnev kaotusteseeria «suurtes mängudes» tekitas töökohale survet? «Ma ei tunneta sellist survet. Absoluutselt mitte. Samamoodi valmistasin ka meeskonna mänguks ette. Surve tuleb väljast, aga professionaalne jalgpallur ei pea sellele liiga palju mõtlema. Olen alati töötanud keskkonnas, kus nõutakse võitu. Selles pole mu jaoks midagi uut. Aga uskuge mind, pinged Belgradi Partizanis või MMil on võrreldamatult suuremast sellest, mida kogen Eesti liigas.»

Jevgeni Ossipovi ebakindlast partiist: «Jah, see polnud ta parim mäng. Vana vigastus segab teda pisut, sestap oli tal raskusi õige rütmi leidmisega. Samuti tuleb arvestada, et kuna nõuan kaitsjatelt rünnaku lühikese sööduga alustamist, tulevad ka vead kergemini. See on risk, aga nii mängides saab ka võita rohkem.»

Kalju peatreeneri kohusetäitja Roman Kožuhhovski:

«Mõlemapoolsete võimalustega mäng, mis lõppes minu hinnangul õiglase ja seaduspärase tulemusega. Tõesti, teisel poolajal lisas Levadia aktiivsust ja saavutas ülekaalu. Aga olen rahul, et tulime selle ohjeldamisega kokkuvõttes kenasti toime. Lõpuks võinuksime ju üleminutitel ise taas võidu võtta.»

Mudeli Igor Subbotin keskel - Sander Puri äärel kasutamisest: «Leian, et just selline on optimaalseim kooslus. Näete ju ise, kui kasulik on Subbotin kiiruse, loovuse ja väravale suunatud mänguga. Puri trumbid tulevad omakorda äärel kõige paremini esile. Tõsi, praegu vaevab teda mikrotrauma, millega peame ettevaatlikud olema.»