Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/09/6765923t1hc2f6.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/05/24/12196625t1h2727.jpg)
Midagi ei ole teha – kevad võib alata 20. või 21. märtsil, kuid hooaja tõeline avapauk kõlab ühes Austria väikelinnas maikuu viimasel nädalavahetusel. Nii ka täna ja juba 45. korda järjest.
Mu koolivend kirjutas 1980. aastate alguses kummalise luuletuse, kus ta seisab sookailude ja vaevakaskede keskel ja mõtleb kevadest. Ja siis tuleb traktorist, toored tikrid käes, ja ütleb: «Kevad on käes!»
Tere talv! Tore luuletus muidugi, aga reaalse eluga on sellel vähe pistmist. Õige hooaeg algab ikka siis, kui mehed on väge ja võimu täis ning teevad hooaja esimese kümnevõistluse. Panevad puraka.
Aga enne kui läheme täna alanud Götzise kümnevõistluse juurde, tuleb seda kannatusi ja vaeva nõudvat ala vaadata laiemalt, ütleksin isegi, filosoofilisemalt. Elu ongi ju nagu kümnevõistlus. Me kõik alustame oma eluteed suurte lootustega ja vägevalt. Milline sprindikiirus, milline hüppevõime! Ja kui palju on meie hulgas olnud esimese päeva mehi, kellele terendab helge tulevik. Aga nagu me teame, algab kümnevõistlus teisel päeval. Nii ka elus, kus nii mõnigi andekas mees kolistab keskeas tõketel ja saab eluloojangul teivashüppes nulli. Teisisõnu: kuldse südame ja kätega mees, kui seda viinaviga vaid küljes poleks olnud!
Aga jätkakem rõõmsamates toonides. Minu kui spordimehe parimad aastad jäid eelmise sajandi 80ndatesse, kui meie kümnevõistlust valitses kuldne kolmik: Sven Reintak (8232), Valter Külvet (8506), Andrei Nazarov (8322). Kadunud Külvet oli tõeline imelaps – Abja koolipoiss tegi 17-aastaselt Viimsi staadionil 8104 punkti ja oli omavanuseliste maailma esinumber. Kui me 1982. aastal keskkooli lõpetasime, põikas Külvet enne eksameid Götzisesse ja tuli seal 8046 punktiga kuuendaks. Abituriendi säravat etteastet varjutas muidugi fakt, et samal võistlusel püstitas temast kuus aastat vanem Daley Thompson 8704 punktiga maailmarekordi. See polnud Thompsoni esimene maailmarekord Götzises, kaks aastat varem oli punktisumma 8626. Aga jätame Erki Noole hilisema treeneri, sel mälestusväärsel võistlusel sai Külvet kaks alavõitu (ja kuldmünti): kõrgushüppes (2.11) ja kettaheites (49.88).
Eeskuju on nakkav. Kui Valter Külvet tuli 19. juulil 1987. aastal 8332 punktiga Kariorus N Liidu meistriks, otsustasime Andrus Nilgi ja Priit Pulleritsuga, et korraldame ajakirjanike kümnevõistluse. Tol ajal oli see imelihtne: läksid ülikooli staadioni direktori Meelis Juki juurde ja tutvustasid oma plaane. Aasta varem 7339 punkti kogunud Jukk vaid noogutas tunnustavalt. Näitas ruumi, kus olid odad, kettad, kuulid, ja ettevalmistus tiitlivõistluseks võis alata. Jätsin sügissemestri alguses õlletaresse Humal minemata, viibisin suurema osa ajast staadionil ja tulemus oli seda väärt – 3377 punkti on siiani minu «habemega rekord». Muidugi oli ka osavõtjate hulgas neid, kel olid peale tahtmise ka oskused: Vahur Kersna, Andrus Vaher ja Sulev Valner krooniti meie hulgast esimesteks kergejõustikukuningateks.
90ndate alguses jäi meie mõõduvõtmine mõneks ajaks soiku. Reintaki, Külveti ja Nazarovi paremad päevad olid möödas, aga uut tulijat ei paistnud kusagilt.
Kuni saabus 1995. aasta maikuu viimane nädalavahetus ja hooaja avapauk kümnevõistluse Mekas. Veerandsada aastat tagasi polnud veel võimalik ninapidi arvutites ja nutitelefonides istuda, kultuursemad inimesed kuulasid nädalavahetustel raadiot. Mäletan, et läksin keskpäeval Eesti Üliõpilaste Seltsi ajaloolisse majja Tartus ja raadiost kostis legendaarse reporteri Erik Lillo ärev hääl. Erki Nool oli võitnud avaala, kaugushüppes oli kirjas 7.73 ja ees ootas kolmas katse. Ja siis kostis raadiokrapist üks röögatus ja sellele järgnevad huilged. «Kas tuli kaheksa meetrit ära? Kas tuli uus Eesti rekord?» küttis Lillo kuulajaid üles. «8.10! Ja taganttuul 0,3 meetrit sekundis. Uus Eesti rekord!»
Küsisin mõne aasta eest eksrekordiomanikult Tõnu Lepikult, kes Mexico olümpiamängudel oli hüpanud 8.09, kas ta oli seda kuuldes õnnelik.
«Ma ei usu, et keegi oleks sisimas õnnelik, kui tema rekord ületatakse. Puhtinimlikult ju tahad, et su rekord võimalikult kaua püsiks. Aga kui lüüakse ära, siis pole midagi teha. Erkil on kauguse mark suuremas ohus kui kümnevõistluse oma, mis on meie mõistes Beamoni klassist,» tõdes Lepik.
Erki Nool parandas sel võistlusel oma isiklikku rekordit 488 punkti võrra ja püstitas 8575 punktiga Eesti rekordi. Teenis 10 000 dollarit ja preemiaraha staadionirekordite eest kaugus- ja teivashüppes. Mis sellele võistlusele Noole sportlaskarjääris järgnes, teame kõik. Tulevane olümpiavõitja võitis Götzises ka 1998. aastal, tema 14 parimast punktisummast on pooled saavutatud Götzises...
Last but not least. 2001. aasta võistlusel, kui Nool jäi 8604 punktiga teiseks, ületas Roman Šeberle esimese inimesena maailmas 9000 punkti piiri – 9026! Ikka sealsamas Götzises...
Neid ilusaid mälestusi on tore meenutada täna hommikul, kui stardis on ka kolm meie kümnevõistlejat: Maicel Uibo (8514), Janek Õiglane (8371) ja Karl Robert Saluri (8137). Õiglane ja Saluri on 25-aastased, Uibo aasta vanem. Ma ei taha ära sõnuda, aga nad on sama vanad nagu Erki Nool toona.