Õietolmuallergia niidab jalad alt, nii et pea lõhki

Andi Noot võidab neli suve tagasi Kadrioru staadionil Eesti meistrivõistlustel 1500 meetri jooksu, osutades sõrmega oma nõrgale kohale – ninale. Teiseks tuli Allar Lamp (nr 164) ja kolmandaks Tiidrek Nurme (nr 166). Foto: Tairo Lutter

Mitmed Eesti jooksjad on kevadel sattunud silmitsi müstilise küsimusega, miks nad ühtäkki enam joosta ei jõua. Süüdlased selles on nähtamatud. Aga see-eest julmad ja salakavalad.

Andi Noot langes järsku jalapealt pikali nagu post.

Ta oli just saabunud Ameerikasse sooja Arizonasse kevadisse treeninglaagrisse, lõpetanud seal esimese harjutuskorra ning vaatas, kui kiiresti pulss taastub. Kolm sekundit jõudis vaadata, siis läks silme ees mustaks. Ta prantsatas kruusale, müts ja prillid lendasid eest.

Pilt tuli ette alles Flagstaffi haiglas. Umbes tund pärast kukkumist, oletab Noot. Pea oli verine.

Tal polnud mingi südamehäire ega epilepsiahoog, kinnitasid uuringud. Asi oli hoopis kevadises õietolmus.

Noodal on selle vastu tugev allergia.

Õietolmuallergia on tõsine häda, millega sporti tehes arvestada. Paar aastat enne 2000. aasta Sydney olümpiat, mis toimus septembri lõpus, mil lõunapoolkeral valitseb varane kevad, mõõtsid Austraalia teadlased spetsiaalselt õietolmu sisaldust õhus, et võistkondade arstid saaksid aegsasti mõelda, kuidas allergilisi sportlasi paremini aidata. Veidi rohkem kui kahesaja Austraalia tippsportlase uurimisel selgus, et peaaegu kolmandikul neist esineb kevaditi õietolmuallergiat ehk heinapalavikku. See aga võib tugevasti kahandada sportlikku võimekust, nendivad uuringu autorid.

Seda õudust, mida õietolmuallergia võib tekitada, sai Noot tunda ka oma järgmises kevadises treeninglaagris Flagstaffis neli aastat tagasi. Kahel korral, mil ta jooksis 100–200-meetriseid lõike, lõppes hapnik järsku otsa. Ta kukkus kokku. Ja veel kahel korral, mil tundus, et pilt hakkab silme eest kaduma, jõudis ta maha heita, et vähemasti kukkumist ära hoida.