Mitmed Eesti jooksjad on kevadel sattunud silmitsi müstilise küsimusega, miks nad ühtäkki enam joosta ei jõua. Süüdlased selles on nähtamatud. Aga see-eest julmad ja salakavalad.
Andi Noot langes järsku jalapealt pikali nagu post.
Ta oli just saabunud Ameerikasse sooja Arizonasse kevadisse treeninglaagrisse, lõpetanud seal esimese harjutuskorra ning vaatas, kui kiiresti pulss taastub. Kolm sekundit jõudis vaadata, siis läks silme ees mustaks. Ta prantsatas kruusale, müts ja prillid lendasid eest.
Pilt tuli ette alles Flagstaffi haiglas. Umbes tund pärast kukkumist, oletab Noot. Pea oli verine.
Tal polnud mingi südamehäire ega epilepsiahoog, kinnitasid uuringud. Asi oli hoopis kevadises õietolmus.
Noodal on selle vastu tugev allergia.
Õietolmuallergia on tõsine häda, millega sporti tehes arvestada. Paar aastat enne 2000. aasta Sydney olümpiat, mis toimus septembri lõpus, mil lõunapoolkeral valitseb varane kevad, mõõtsid Austraalia teadlased spetsiaalselt õietolmu sisaldust õhus, et võistkondade arstid saaksid aegsasti mõelda, kuidas allergilisi sportlasi paremini aidata. Veidi rohkem kui kahesaja Austraalia tippsportlase uurimisel selgus, et peaaegu kolmandikul neist esineb kevaditi õietolmuallergiat ehk heinapalavikku. See aga võib tugevasti kahandada sportlikku võimekust, nendivad uuringu autorid.
