Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2019/05/31/12215955t1ha212.jpg)
Mitmed Eesti jooksjad on kevadel sattunud silmitsi müstilise küsimusega, miks nad ühtäkki enam joosta ei jõua. Süüdlased selles on nähtamatud. Aga see-eest julmad ja salakavalad.
Andi Noot langes järsku jalapealt pikali nagu post.
Ta oli just saabunud Ameerikasse sooja Arizonasse kevadisse treeninglaagrisse, lõpetanud seal esimese harjutuskorra ning vaatas, kui kiiresti pulss taastub. Kolm sekundit jõudis vaadata, siis läks silme ees mustaks. Ta prantsatas kruusale, müts ja prillid lendasid eest.
Pilt tuli ette alles Flagstaffi haiglas. Umbes tund pärast kukkumist, oletab Noot. Pea oli verine.
Tal polnud mingi südamehäire ega epilepsiahoog, kinnitasid uuringud. Asi oli hoopis kevadises õietolmus.
Noodal on selle vastu tugev allergia.
Õietolmuallergia on tõsine häda, millega sporti tehes arvestada. Paar aastat enne 2000. aasta Sydney olümpiat, mis toimus septembri lõpus, mil lõunapoolkeral valitseb varane kevad, mõõtsid Austraalia teadlased spetsiaalselt õietolmu sisaldust õhus, et võistkondade arstid saaksid aegsasti mõelda, kuidas allergilisi sportlasi paremini aidata. Veidi rohkem kui kahesaja Austraalia tippsportlase uurimisel selgus, et peaaegu kolmandikul neist esineb kevaditi õietolmuallergiat ehk heinapalavikku. See aga võib tugevasti kahandada sportlikku võimekust, nendivad uuringu autorid.
/nginx/o/2019/05/31/12215959t1ha55a.jpg)
Kurnatud keha
Seda õudust, mida õietolmuallergia võib tekitada, sai Noot tunda ka oma järgmises kevadises treeninglaagris Flagstaffis neli aastat tagasi. Kahel korral, mil ta jooksis 100–200-meetriseid lõike, lõppes hapnik järsku otsa. Ta kukkus kokku. Ja veel kahel korral, mil tundus, et pilt hakkab silme eest kaduma, jõudis ta maha heita, et vähemasti kukkumist ära hoida.
Organismi sellised reaktsioonid näivad äärmuslikud, ent on tegelikult loogiliselt seletatavad. «Nagu iga haigus või põletik, on ka allergiline põletik organismile koormuseks,» nendib Krista Ress, Ida-Tallinna keskhaigla allergoloogia-immunoloogia keskuse juhataja. «Samas on ka tugev treening kehale koormuseks. Ei ole arukas juba põletikuga võitlevale stressis kehale veel füüsilist koormust stressifaktorina lisada ja keha viimseni ära kurnata.»
Noot teadis, et temaga pole kõik korras. Juba poisipõlves kippusid tal kevaditi silmad sügelema ja nina vett jooksma. See viitab allergilisele põletikule vastavalt silmades või hingamisteedes. Allergilise põletiku põhjuseks on dr Ressi sõnul inimese immuunsüsteemi ülemäärane tundlikkus mõne õhus lendleva õietolmu suhtes.
Pärast seda, kui Noot kolis eelmise kümnendi lõpus Saaremaalt ära, et hakata Jõgevamaal Luual õppima metsandust, ning harrastada tõsisemalt ka jooksmist, läks allergia üha ägedamaks. Niipea kui kevaditi saabus aeg tugevate lõigutreeningutega kiirust arendada, tõmbas tal enda sõnul hinge kinni. «Olin näost lilla, silmad pahupidi, ajasin suust vahtu välja,» kirjeldab Noot (25). Mõnikord tundis ta lihtsalt kodus istudeski, et õhku ei jätku.
/nginx/o/2019/05/31/12215958t1haba7.jpg)
Õhupuudus, samuti vilistav hingamine või kuiv köha pingutuse ajal või vahetult selle järel viitab tõenäoliselt põletikule hingamisteedes, seletab dr Ress. Kuna põletikus limaskest häirib organismi varustamist hapnikuga, väheneb paratamatult ka kehaline võimekus. Lisaks põhjustavad füüsiline koormus, jahe sissehingatav õhk või õietolmud hingamisteedes lisaärrituse, mis omakorda ahendab põletikus hingamisteid ja raskendab hingamist, tõdeb dr Ress.
Noot seisis koos treener Endel Pärnaga iga kevade hakul silmitsi küsimusega, mida ette võtta. Talvisel sisehooajal olid tulemused ju head. Ta püstitas 1500 ja 2000 meetri ning ühe miili jooksus Eesti siserekordi. Aga õitsemise ajal juhtus alatasa, et staadionil kihutamise asemel pidi ta käima Tartu Ülikooli kliinikumis arstide vahet. Lahendust, mis aidanuks, arstid ei leidnudki. Kusjuures, lisab Noot: «Mida tugevamaks ma sain, seda rohkem allergia välja lõi.»
/nginx/o/2019/05/31/12215957t1he545.jpg)
Enda lõhkumine
Nooda häda polnud sugugi erandlik. Sigrid Valdre, kes jooksis eelmise kümnendi keskel Firenze maratonil Eesti kõigi aegade 14. aja 2:49.19, oli samuti kevaditi võistlustel kimpus. Näiteks maikuisel Tartu jooksumaratonil Otepäält Elvasse, kus rada kulgeb ka läbi kasemetsa, oleks tal enda sõnul hing lausa kinni jäänud. Vereproovid kinnitasid, et just õietolm on süüdi, miks ta hooaja esimeses pooles loodetud tulemust ei suuda joosta.
«Proovisin erinevaid ravimeid, aga need ei mõjunud,» lausub Valdre (46), kes töötab finantsasutuses kontorijuhatajana. «Mu koormustaluvus vähenes.» Umbes kümnendi eest tuli tal hingamisraskuste tõttu pooleli jätta aprilli keskpaigas joostud Viini maraton.
Praegu triatloni harrastav Laura Suur, kelle nimele kuulub Eesti U23 vanuseklassi rekord 5000 meetri jooksus (16.23,89), sai allergia mõju tunda ligi kümnend tagasi Tartus ülikooli staadionil. Ta tegi kevadel lõigutrenni, kui ootamatult lõi jooksu ajal hinge kinni. «See oli hirmutav,» meenutab Suur (29), kes õpib Tartu tervishoiu kõrgkoolis füsioteraapiat. «Sisse hingata ei olnud võimalik.»
Nädala-kahe pärast kordus sama lugu. Arstid diagnoosisid tal koormusastma, ent Suur on enda sõnul veendunud, et terava allergiahoo vallandas staadioni ääres kaskedelt lendu läinud kasetolm. Edaspidi kasutas ta enne treeninguid inhalaatorit. Mõne aja pärast kolis ta õppima USAsse San Franciscosse, kus on teistsugune floora kui Eestis, nii et rohkem pole allergia endast märku andnud. «Kasvasin sellest välja,» oletab Suur.
/nginx/o/2019/05/31/12215960t1h5a8b.jpg)
Noodal paraku nii hästi ei läinud. Kuigi neli suve tagasi sai ta Euroopa noorsoo meistrivõistlustel 1500 meetris viienda koha ning jooksis aasta hiljem sel distantsil Eesti kõigi aegade neljanda tulemuse 3.41,05, otsustas ta möödunud talvel, et alistamatu allergiaga võitlust pidades pole tippspordiga mõtet jätkata. «Tuju ei olnud enam,» tunnistab ta. «Mis sa lõhud end – pärast oled kopsuhaige ja invaliid.» (Noot lisab, et loobumisotsusele andis tugeva tõuke ka treeneri, tema parima sõbra surm mullu veebruaris.) Nüüd tegeleb ta metsade hooldamisega ning rajab jalgpalli- ja tenniseväljakuid.
Kuigi Noot jõudis järeldusele, et tema allergiaga võidelda ei jõua, lausub dr Ress, et allergilist põletikku on võimalik ravimitega siiski kontrolli all hoida. Enamasti kasutatakse põletiku leevendamiseks ninapihusteid või inhalaatoreid. Kuid ta möönab: «Tugevamate allergiliste reaktsioonide korral ei pruugi see alati täielikult aidata.»
/nginx/o/2019/05/31/12215956t1h16ad.jpg)
Õietolmuallergiale alla vandunud Noot ei salga, et jooksmisega kaasnenud mured tekitasid lõpuks suure pettumuse. «Siiber sai,» ütleb ta. «Praegu ei taha jooksmisest ilmselt paar aastat kuuldagi.»
Ent halvas on ka tükike head. Tänavune kevad on olnud Noodale viimaste aastate parim. Silmad on küll vahel kipitanud ja nina vett jooksnud, aga sellega on ta juba poisipõlvest harjunud. Kuigi ta on rassinud metsatöödel, pole kordagi tekkinud ohtugi, et silme eest läheb hapnikupuudusest mustaks ning ta kukub postina ümber.
Õietolm röövis jooksurõõmu
/nginx/o/2019/05/31/12215961t1hf976.jpg)
Aivar Reinap (50), harrastusjooksja, Postimehe peatoimetaja asetäitja
Neli aastat tagasi otsustasin minna jooksutrenni. Eks ta veidi imelik oli, et mis trenni ikka keskealiselt teha ja paslikum oleks ehk metsa all jalutada. Nii sai pühendunult treenitud – jooksmine muutus mõnusamaks, ajad läksid paremaks ja üldkehaline seisund paranes märgatavalt. Jooksmine ei võtnudki ühel hetkel energiat, vaid pigem andis juurde.
Treeningust oli kasu ja jooksuajad paranesid, kuni eelmise aasta maikuus tabas mind ootamatu tagasilöök: jõud justkui kadus ning pulss tõusis kiiresti üles ehk senise harjumuspärase kiirusega ei jõudnud ma ootamatult enam joosta. Pöördusin perearsti poole, aga ta ei suutnud pärast uuringute tegemist probleemi tuvastada ja saatis mu edasi kopsuarsti juurde. Kuna eriarstide vastuvõtule on järjekorrad mitme kuu pikkused, jõudsin pulmonoloogi vastuvõtule pärast ebaõnnestunud jooksuhooaja lõppu sügisel. Proovid näitasid, et olen allergiline kase, lepa, sarapuu ja puju õietolmule.
Talvist treeningperioodi võtsin rahulikumalt ning kevadised esimesed jooksuvõistlused olid varasemate aastate tasemel, kuni saabus maikuu koos kaskede õitsemisega. Võtsin küll arsti määratud allergiatablette, kuid võistlustel jõud ühel hetkel lihtsalt kadus ning jooksuajad on isegi eelmisest aastast tunduvalt aeglasemad. Näiteks 1500 meetri jooksus viie minuti asemel 5.14, mis on sel distantsil arvestatav vahe. Pikematest jooksudest pole mõtet rääkidagi.
Arstile oma muret kurta on kohati piinlik, sest kui 50-aastane jõuab joosta 1500 meetrit alla 5.15, on see niigi eneseületus ning mis abi seal ikka vaja. Lootus on, et kui kaskede õitseaeg hakkab lõppema, tuleb varasem hoog ehk tagasi. Kuigi eelmisel aastal pärast ebaõnnestunud kevadet enam suvel ja sügisel võistlustel endist hoogu ei leidnudki.
Nii tulebki leppida uue olukorraga ja leida jooksuga tegelemiseks mingi muu motivaator kui eneseületus. Samas võistelda mulle meeldib, olgu või iseendaga.
Ärge kurnake keha!
/nginx/o/2019/05/31/12215962t1h5ba0.jpg)
Vastab Krista Ress, Ida-Tallinna Keskhaigla allergoloogia-immunoloogia keskuse juhataja.
Mis aitab selle vastu, kui tekib õietolmuallergia, aga tahad ikka tugevasti trenni teha?
Allergilise põletiku põhjuseks on immuunsüsteemi ülemäärane tundlikkus mõne õhus lendleva õietolmu suhtes. Tekkivat põletikku on võimalik ravimitega kontrolli all hoida. Sagedamini kasutatakse põletiku leevendamiseks erinevaid ninapihusteid või inhalaatoreid, kuid tugevamate allergiliste reaktsioonide korral ei pruugi see alati täielikult aidata.
Teine võimalus on ravida tekkinud immuunsüsteemihäiret. Kui immuunsüsteem on muutunud mõne allergeeni suhtes ülitundlikuks, on eesmärk taastada organismi taluvus antud allergeeni suhtes. Taluvuse tekitamiseks kasutatakse allergeenimmuunravi, mille korral harjutatakse inimese organismi just talle kaebusi põhjustava allergeeniga. Ravi kestab tavaliselt 3–5 aastat ja selle tulemusena peaks inimene hakkama taluma antud allergeeni täielikult või vähemalt varasemaga võrreldes oluliselt paremini.
Kui kahjulik on allergia tekkides tugevasti trenni teha?
Nagu iga haigus või põletik, on ka allergiline põletik organismile koormuseks. Ei ole arukas juba põletikuga võitlevale stressis kehale ka füüsilist koormust stressifaktorina lisada ja keha viimseni ära kurnata. Kehale tuleb anda puhkust nii viirusest kui ka allergiast tingitud põletikuga võitlemiseks ja samuti taastumiseks. Kui põletik on taandunud, on võimalik treeningutega jätkata.
Kui viirushaigust me sageli ennetada ei saa, siis õietolmuperioodid tekivad üsna teadaolevatel aegadel ning õigete ravimite abiga on võimalik põletiku teket ennetada ja elu õitsemise perioodil kontrolli all hoida.