Siim-Sander Vene ihkab virvarri keskelt stabiilsusesse

Siim-Sander Vene tegi Euroliiga hooaja parima mängu viimases voorus, visates Münchenis sealse Bayerni vastu 19 punkti. Pildil püüab Venet takistada Devin Booker. 

FOTO: Lukas Barth-tuttas/Epa/Scanpix

Nädal tagasi valis korvpalliliit Eesti hooaja parimaks meesmängijaks Siim-Sander Vene, kes esindas aasta jooksul kolme Hispaania klubi ja jättis endast taas kord jälje maha ka Euroliigas. Tulevik ei ole veel selge, kuid hooajale tagasi vaadates Vene häälest eriti murelikke noote ei kosta.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

«Kokkuvõttes päris korralik hooaeg, sest sain ennast Hispaanias pildile mängida. Kui niisugused meeskonnad mind enda ridadesse võtsid, peab minus midagi olema,» võtab Vene aasta kokku. Sügisel värbas BAXI Manresa Vene kahekuuse lepinguga vigastatud Justin Doellmani asendama. Liigahooaja algus läks mõlemal hästi, eestlasest ääremängija pääses kuues kohtumises väljakule rohkem kui paarikümneks minutiks ja viskas keskmiselt 10 punkti. Ent Manresal polnud võimalik lepingut hooaja lõpuni pikendada ja siis läks virvarr lahti.

Omapärane: Euroliigas sai rohkem mängida

Mõni nädal ootamist ja Vene liitus Fuenlabradaga, kus ta aga jõudis olla vaid kuus päeva ja pidada ühe mängu (saatuse irooniana Manresa vastu, kus ta viskas 14 punkti). Talle tegi ahvatlevama pakkumise Gran Canaria, mis lisaboonusena tähendas võimalust mängida Euroliigas. Sellest Vene ära ei öelnud.

Ent Gran Canaria siples terve hooaja raskustes. Vene sattus tiimi treenerivahetuse ajal – ohjad võttis senine abitreener Victor Garcia – ning talvel toodi aasta jooksul juba kolmas peatreener, Pedro Martinez. Kokkuvõttes jäädi Euroliigas viimaste hulka ning koduliigas kohamängudelt suhteliselt kaugele. «Seda hooaja alguses klubis küll ei oodatud, et play-off’i ei jõuta,» tõdeb Vene.

Kuidas ta mängulist poolt hindab? «Esimene poolaasta, mil kuulusin teistesse satsidesse, oli okei. Gran Canarias läks pärast, nagu läks – mõnes mängus sain rohkem, mõnes vähem mängida. Oli paremaid ja kehvemaid mänge. Päris rahule ei saanud jääda. Kolm peatreenerit tähendas, et võistkonnas oli aasta jooksul paras virvarr. Hooaja lõpus läks asi natuke paremaks, aga nii lihtsalt miski ei muutu.»

Tagasi üles