PM Saksamaal. Lemsalu: tahan koondislastes näha rohkem põlemist (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

23 aasta eest Mainzis mänginud ja ka Eesti parimaks jalgpalluriks valitud Marek Lemsalu avaldas usutluses Postimehele otsekoheselt arvamust, mis on tänasel päeval meie koondise suurim(ad) probleem(id).

Lemsalul on aastatest 1992-2007 hinge all 86 mängu Eesti koondises. Ta on valitud aasta parimaks jalgpalluriks, ta on mänginud neljas välisklubis. Täna on ta Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liige ning valutab meie vuti tänase ja homse päeva pärast südant.

Järgnevad Lemsalu mõtted, mis on kirja pandud enne õhtust heitlust Saksamaaga:

«Kui vaatan Eesti liiga mänge, siis ma väga murelik ei olegi. Või noh, megamurelik. Võitlust on, pinget samuti, tempo ja keskmine tase läheb ka vaikselt paremaks. Aga mõeldes koondisele… Siis jah, väga keeruline aeg on. Olgem ausad, seis on kehv. Mõeldes Saksamaa-mängule, ausalt, mul süda valutab.

Tean Martinit (peatreener Reimi – toim) ja teisi koondise treenereid ju hästi. Tean, kui tõsiselt nad töösse suhtuvad. Tean, et ka nemad mõtlevad aeg-ajalt: pagan, mis viga on? Võin ausalt öelda, et ka mina juhatuse liikmena olen peast läbi lasknud: kas vajaksime uusi tuuli? Mul ei ole siin ühest vastust. Võib-olla tõesti suudaks keegi uus nägu karismaga sütitada. Aga kaua see kestaks? Lõpuks loeb ikka mängijate kvaliteet ja iseloom. Arvan, et murekohad asuvad tegelikult seal.

 Võin ausalt öelda, et ka mina juhatuse liikmena olen peast läbi lasknud: kas vajaksime uusi tuuli? 

Marek Lemsalu

Kaitse pärast ma liigselt ei pabista. Karol Mets läks suhteliselt noorena välismaale ja on igal pool läbi löönud. Suurepärane näide, kuidas saada mängumeheks. Nüüd läks Madis Vihmann – eks paista, kuidas tal Norras minema hakkab. Aga kui ründefaasis peame jätkuvalt ja kohati ka ainult Konstantin Vassiljevile lootma, siis see kõneleb millestki. Paadunud optimistina loodan kellegi esiletõusule. Mulle meeldib Markus Poom. Vigastus tuli vahele, aga näen temas sügavat sisu. On teisigi. Mihkel Ainsalu näiteks. Ka tema oli pikalt vigastatud. Loovad mängijad peaks samuti võimalikult varakult minema saama. Mõõdupuu võiks olla Skandinaavia kõrgliigas platsile pääsemine. Taolisi samme on vaja teha, ja mitte üksikuid.

Eelkõige aga tahan näha, et iga koondislase olekust kumaks igal sekundil suhtumist: see on nagu viimane mäng! Ka sõpruskohtumistes, ka vahetusest sekkudes. Vajame taolist nakatavat tahtmist nagu õhku. Eriti praegu, kui pole seitsme-kaheksa aasta tagune kuldaeg. Ma kahjuks ei näe säärast põlemist liiga palju. Kui näeksin, andestaks kõik eksimused. Väljakul on vaja end kehtestada, vahel ka veidi ülbe olla. Mitte lihtsalt kulgeda. Me ei saa ses osas endale mitte kunagi järeleandmisi lubada. Tahta saab alati. Vajame väljakule Jürgen Kloppe! Iseloomuga vendi, kes alati hambad ristis rabelevad.»

Täna hommikupoolikul külastasime koos Lemsaluga ka tema endist kodustaadionit ning meenutasime Mainzis veedetud aastat, kus meeskonnakaaslaseks tänane legendtreener Jürgen Klopp. Kõigest sellest on võimalik lähemalt lugeda Postimehe homsest paberlehest.

Tagasi üles