Kõik vastutavad. Mängijad. Reim. Pohlak. Ka Ratas

Martin Reim ütles naljaga pooleks, et nautis platsiserval sakslaste mängu. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Kolme aasta eest vallandas Eesti Jalgpalli Liit koondise peatreeneri Magnus Pehrssoni. Keset MM-valiktsüklit. Liidu president Aivar Pohlak põhjendas rootslasest loobumist lihtsalt: meeskond polnud enam ühtne.

Martin Reimi käe all pole A-koondis ehk meie jalgpalli lipulaev ametlikes mängudes esinenud põrmugi paremini. Iseäranis mõtlikuks teeb, et kui pooleli olnud MM-sari lõpetati veel väärikalt (viik Kreekaga, võidud Küprose ja Gibraltari üle), siis järgnenud Rahvuste liiga (langemine mudaliigasse) ja eriti nüüdne EM-tsükkel (kolm kaotust) lähevad selgelt ebaõnnestumiste lahtrisse.

Kui küsisin pärast üleeilset Saksamaal saadud 0:8 koslepit Pohlakult, mille poolest erineb Pehrssoni vallandamise aegne seis nüüdsest, vastas ta: «Oi, ikka väga palju. Osa meeskonnast ei toetanud teda üldse. Reimil on täielik tugi olemas. Oleks rumal tõstatada seda küsimust valiktsükli alguses ja pärast kaotust Saksamaale.»

Imestan ja küsin: kelleks meie mängijad end peavad, et toetus peatreenerile saab üldse jutuks tulla? Olgu pealik eestlane, rootslane või kasvõi usbekk. Mida see meie mängijate kohta näitab? Kas juhul, kui füüsiliselt kustunud ja/või vaimselt tahtejõuetud pallurid on treeneri selja taga – mis iganes põhjusel –, tähendab see, et kõik on hästi?