Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/09/6765923t1hc2f6.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/06/21/12288308t1hb2b5.jpg)
Kaks aastat tagasi, jaanipäeva paiku, püstitasin selle rubriigi avaloos küsimuse: miks sportlastest ei saa häid kirjanikke ja miks tuleb meie ilukirjandusest häid spordiraamatuid otsida tikutulega (Postimees, 10.06.2017). Kus ma võisin siis ette näha, kuhu see laevuke purjetab!
Autorid on ju erinevad ja nende juhtimisel on purjekas triivinud nii ava- kui elumere lainetel. Teisisõnu: ilmunud on nii lihtsakoelisi mõtisklusi, kus kõik on tehtud puust ja punaseks ette, aga ka neid, mis pakatavad paksust filosoofiast ja eruditsioonist, nii et laupäeva hommikuti ei jää hingamisruumigi. Aga nii peabki ja tore on!
Unustasin rubriigi avaloos mainida üht novelli, mis mind nüüd juba 40 aastat on kummitanud ja mida võib kaudselt pidada spordi hoiatuslooks. Ei, juttu ei tule dopingust, millest ei saa me vist enam kunagi üle ega ümber. Jutt on 70ndate alguse vormelimaailmast, mille kohta tilkus infot raudse eesriide taha paraku piiskhaaval. Jutt on Juhan Habichti (1954) novellist «Jaanipäeva paiku», mis ilmus esimest korda Jaak Jõerüüdi (1947) koostatud kogumikus «Noori autoreid '77» ja mis avaldati hilisema tõlkija ja ulmekirjaniku esimeses novellikogus «Veerevad kivid rataste alt» (1983).