Medal, mille poole Must püüdles üle kümne aasta

Raul Must. Foto: minsk2019.by

Mõne aasta eest 50. sünnipäeva tähistanud Eesti sulgpalli senised säravamad saavutused jäid NSV Liidu aega, mil suurriigi meistrivõistlustelt võideti mõnigi autasu. Iseseisvale Eestile tõi esimese täiskasvanute tiitlivõistluste medali Raul Must, kes võitis Euroopa mängudel Minskis pronksi. Ta oli medalit taga ajanud oma poolteist kümnendit.

Must valiti esimest korda Eesti parimaks meessulgpalluriks juba 2005. aastal ega ole sealtmaalt seda tiitlit kellelegi loovutanud. 14 korda järjest on tulnud ta Eesti üksikmängumeistriks. «Rio de Janeiro olümpial on meie eesmärk pretendeerida medalile. Ja mitte lõpetada karjääri enne, kui olümpiamedal võidetud,» kuulutas Musta toonane treener Mart Siliksaar 2012. aastal Londoni olümpial, kus hoolealune oli jõudnud 32 parema hulka.

Võimalik, et jääb karjääri tippsaavutuseks

Praeguseks 31-aastane mängumees pole päris olümpiamedalini jõudnud, kuid Euroopa mängud omamoodi miniolümpiat ju tähendavad. «Põhimõtteliselt võitsin medali, millest olen unistanud ja mida olen tahtnud saada,» ütles Must eile pärast kodumaale jõudmist Postimehele.

«See võis olla minu karjääri tippsaavutus. Ma ei tea, võib-olla olen ka enamaks võimeline, kuid praeguse seisuga tundub, et tegemist on tulemusega, millest olen unistanud. See on tähtis medal, sest tänavu ei peetud Euroopa meistrivõistlusi, Euroopa mängudel sai maailma edetabelisse EMiga samaväärseid punkte. Võimalik, et olümpiamedal ei jõua mulle käeulatusesse, Euroopa mängudelt ma selle aga kätte sain.»