Traagiliselt kaks last kaotanud Middlesbrough treener: kavatsesin endalt elu võtta

Leo Percovich Foto: Facebook: Leo Percovich

Järgmisest hooajast Inglismaa jalgpalli tugevuselt teise sarja (Championship) klubi Middlesbrough juures tööle asuv jalgpallitreener Leo Percovich koges 2017. aasta detsembris midagi sellist, mida ei tahaks kogeda ükski lapsevanem.

Middlesbrough treener rääkis Inglise ajalehele The Sun esimest korda autoõnnetusest, mis röövis temalt 2017. aasta jõulukuul kaks tütart.

Perchovich sõitis perega parajasti jõuludeks sugulaste juurde Brasiilia Belo Horizontesse kui tema juhitud auto äkki sillalt 20 meetri kõrguselt alla kukkus.

«Olime kõik koos autos, polnud sugulasi 10 aastat näinud, kuid me ei jõudnud neile külla. Silla all ei olnud vesi, vaid majad. Kukkusime vastu betooni. Sõitsin 42 kilomeetrise tunnikiirusega, kuigi sillal oli lubatud sõita kuni 60-ga. Ma ei tea, mis juhtus. Olen sillal käinud nüüd kaheksa korda edasi tagasi, et meenutada, mis täpselt juhtus. Ainus asi, et sillal ei olnud kaitsepiirdeid. Ohtlik koht,» rääkis Middlesbrough abitreener.

Percovichi noorim tütar, 5-aastane Antonella suri koheselt sündmuskohal, teine tütar, õnnetuse hetkel 10-aastane Valentina lahkus nädal hiljem, jõululaupäeval. 8-aastane poeg Pietro langes kolmeks nädalaks koomasse. Percovich ise murdis ribid ja abikaasa Juliana vaagnaluu. Olukord oli mehe jaoks äärmiselt raske, sest ta viibis naisest ja lastest erinevas haiglas.

«Palusin haiglast lahkumiseks luba, kuid terviseriski tõttu seda ei antud. Ütlesin, et ei suuda olla ilma lapsi nägemata. Sain vanema tütre Valentinaga hüvasti jätta, Antonellat ma ei näinudki, sest ta suri kohapeal.»

«On kaks täiesti erinevat asja, kas teada saada, et laps on taevastel radadel, või on võimalus veel temaga rääkida kui ta hingab, puudutada ta juukseid, anda musi,» rääkis Perchovich.

Perchovich, tema poeg ja naine on vigastustest tervenenud, kuid pooleteist aasta tagused mälestused kriibivad endiselt uruguailase hinge.

«Ma ei joo, magan hästi. Kuid mina juhtisin seda autot ja selle teadmisega pean elama elu lõpuni. Ärkan alati pool tundi varem kui peaks. Vajan seda 30 minutit, et koguda jõudu voodist tõusmiseks ning päeva alustamiseks,» kirjeldab Perchovich.

Kõige raskemaks perioodiks peab jalgpallitreener päevi pärast haiglast koju jõudmist.

«Tegin ukse lahti ja nägin tüdrukute tühje voodeid. See oli piinav vaatepilt. Siis tahad kõigest kinni hoida, mis tütreid meenutab, kuid miski ei too neid tagasi. Ma isegi magasin nende voodis. Olin nagu laps.»

Pärast õnnetust oli hetk, kus tahtsin end ära tappa. Ütlesin abikaasale, et lõpetan enda elu, sest lihtsalt ei suuda jätkata. Ta isegi liigahtanud vaid ütles :«Enne kui käitud nagu argpüks, mine ütle oma pojale, et sa pole mees, kelleks ta sind peab,»»

«Sõnum jõudis kohale. Treeningute andmine on nagu teraapia. Ka rääkimine on aidanud. Rääkides lasen valu välja,» sõnas Perkovich.