Oliver Lomp: maskides ärapanijate paanikaminutid

Oliver Lomp Foto: Toomas Huik

Aasta lõpp on kokkuvõtete tegemise aeg. Parimate sportlaste valimine on saanud ammuseks traditsiooniks, nagu ka see, et kolmandiku häältest moodustab Eesti Spordiajakirjanike Liidu (ESL) liikmete arvamus.

Eilsel ESLi üldkogu koosolekul läbi viidud valimine tõotas tulla viimaste aastate põnevaim. Ennustamise võis taas tänamatute tööde patta visata. Kas hinnata meeste seas parimaks kettaheitja Gerd Kanter MMi hõbedase heitega, jalgrattamaailma tippude seas võimsaid sõite teinud Rein Taaramäe või kamaluga emotsioone pakkunud jalgpallikoondise liider Konstantin Vassiljev, kelle imelised tabamused unistuse EMist eestlastele nii lähedale tõi?

Kas eelistada jalgpalli imelist tõusu Euroopa tugevamate lähedale või võrkpallurite väärikat esinemist Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril?

Lõplikku tõde pole. Asi on nii ehk naa suuresti maitses. Mida aga iga endast lugupidav ajakirjanik peaks igal juhul vältima, on labane ärapanemine oma favoriidile ohtlikule «konkurendile». Et asi oleks aus, tegi üks ESLi liige üldkogul ettepaneku, et valimine peaks olema avalik. Kuigi kohalolnute seas läbi viidud hääletusel pälvis see ettepanek soliidse enamuse, protesteerisid allajääjad nii tuliselt, et nende tahtmine jäi peale.

Valimisi jätkati traditsiooniliselt, mis on ehk mõistlik. Ettepanek tuli viimasel hetkel ja valimissüsteemi ringimängimine tekitanuks peavalu kas või nendele, kes koosolekule isiklikult kohale tulla ei saanud ja oma valikud e-posti või kolleegi kondiauru toel edastasid. Mõtteainet tekitas aga see, miks ajakirjanikud, kes ideaalis peaks olema õigluse ja läbipaistvuse teenrid, nii kiivalt oma valikuid varjata püüdsid.

Mina kui ajakirjanik, kes jalgpalli alati eelisalaks peab, valisin jalgpallikoondise aasta parimaks võistkonnaks esimest korda, ja kuigi olin teadlik, et esikoha nimel tuleb ilmselt tihe rebimine võrkpalluritega, ei seganud see mind vollemehi esikolmikusse mahutamast. Parimaks meessportlaseks valisin samuti Taaramäe, mitte Vassiljevi, ja tean täpselt, et enam-vähem samamoodi talitasid paljud teisedki jalgpalliajakirjanikud.

Valimiskomisjoni kuulununa sai mulle häälte kokkulugemisel aga selgeks, miks osa nii väga oma valikuid varjata soovis. Oli ankeete, kus EM-valikturniiril terve Euroopa tähelepanu pälvinud jalgpallikoondist kolme hulka ei pakutud. Oli ankeete, kus ei märgitud ära enne valiktsüklit koos Fääri saar­tega eeldatavaks peksupoisiks peetud koondise EMi play-off’i viinud peatreenerit Tarmo Rüütlit.

Lõpptulemus valmistas jalgpallivastastele ilmselt kõva pettumuse. 52 võimalikust häälest noppis jalgpallikoondis 40 ja kindla esikoha, 43 korda tabeli esimesele reale asetatud Rüütli edu oli veelgi suveräänsem. Meeste arvestuses võttis kindla esikoha Kanter (26 esikohta), naiste arvestuses Triin Aljand (27) ja noorsportlaste seas Liina Laasma (12).

Keegi kaotab ja keegi võidab, kuid milleks oma valikuid varjata? Kas tõesti ainult seepärast, et avalikkus ei näeks ärapanemist läbi? Loodetavasti on ka alaliitude seas ja rahvahääletusel ärapanijad suures vähemuses.