Wimbledon 2019 – rohelised liivaväljakud?

  • Nadal

Rafael Nadal on peaaegu ainus mängija, kes Wimbledoni muruväljakutega rahul on.

FOTO: Andrew Patron/Zumapress.com/Scanpix

Tennist mängitakse erinevatel väljakukatetel, muru on tavapäraselt peetud kõige kiiremaks väljakukatteks.

Mitmed tennisistid on tänavu nurisenud Wimbledoni väljakute aegluse üle. Roger Federer ütles, et väljakud pole just kiireimate killast. «Ma arvan, et Wimbledon pole enam kiireima väljakukattega suure slämmi turniir. US Openil on pallivahetused lühemad kui siin,» lisas kaheksakordne Wimbledoni tšempion.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Tennist mängitakse erinevatel väljakukatetel, muruväljakut on tavapäraselt peetud kõige kiiremaks väljakukatteks.

Mitmed tennisistid on tänavu nurisenud Wimbledoni väljakute aegluse üle. Roger Federer ütles, et väljakud pole just kiireimate killast. «Ma arvan, et Wimbledon pole enam kiireima väljakukattega suure slämmi turniir. US Openil on pallivahetused lühemad kui siin,» lisas kaheksakordne Wimbledoni tšempion.

Harjutusväljakud on kiiremad kui võistlusväljakud

Ka tugeva serviga kanadalane Miloš Raonic kuulub mängijate hulka, kes peab All England Clubi väljakuid varasematest aeglasemaks. «Arvan, et see on taotluslik. Mängu tahetakse aeglustada. Olen siin aastaid mänginud ning väljakukiirus on drastiliselt langenud. Ma ei usu, et siin mängitakse slämmide kiireimat tennist.»

Raonic lisas, et palju sõltub muruhooldusest. «Ma pole jõudnud peaväljakutele, kuid harjutusväljakutel tundub põrge olevat kiirem kui mänguväljakutel. Võistlusväljakute muru on pehmem ja loomulikult see aeglustab palli liikumist. Niipaljukest kui mina tean, sõltub palju ka sellest, millise kalde all murulible kasvab. Kui ta on löögisuunale vastukarva, siis ka see teeb väljaku aeglasemaks.»

Pärast kolmanda ringi kaotust rääkis taanlanna Caroline Wozniacki, et väljak 2 oli ootamatult aeglane ja harjumatu.

Ainult kõvast servist enam ei piisa

1990–2001 domineerisid Wimbledonis Pete Sampras, Michael Stich, Richard Krajicek ja Goran Ivanisevic, kõik teenisid oma trofeed ässasid põmmutades. Ainult 1992. aasta oli erand – Andre Agassi,

Tagasi üles