Joosep Susi kolumn: miks ma raiskan (jälle) aega?

Kümned tuhanded rivistuvad neil päevil Tour de France'i raja äärde - ja ka suisa rajale -, et kangelaste tegevustest võimalikult vahetult osa saada.

FOTO: Chris Wallis/GodingImages/PA Images

Ühelt poolt on (tipp)spordi vaatamine muidugi primitiivne meelelahutus ja sedakaudu ka kõige lihtsam viis oma väärtuslikku aega raisata (Eesti ajakirjandusväljal on selle lähenemise tuliseim apologeet Priit Pullerits). Sellisele igati mõistuspärasele arusaamale on üritatud viimastel kümnenditel üha enam vastu vaielda ja otsida põhjuseid, kuidas ajaraiskamist õigustada ja tõsta sport ning selle jälgimine puhtast meelelahutusest kuidagi kõrgemale.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kui traditsiooniliselt on seda tehtud pigem abstraktselt ja avaralt (nt sport kui identiteedi- ja turvatunde looja), siis üha enam on nihkunud perspektiiv empiirilise vaataja tasandile. Siin tuuakse esile kolm kategooriat: moraalne, emotsionaalne ja esteetiline kogemus. (1) Sporti on peetud näiteks omamoodi moraalseks eksperimendiks – me küll teame, et sellest kõigest ei olene mitte midagi, aga samal ajal determineerib võistlus mingiks hetkeks meie väärtussüsteemi ja olemuse. (2) Emotsionaalselt on ilmekas vaadata näiteks olümpiamängudel mõnd juhuslikku individuaalala: me tunneme, kuidas enamik sportlasi, kes on aastaid tööd teinud ja järjekindlalt ette valmistanud, põruvad täielikult, ja valdavalt pole inimestel sellest sooja ega külma. Kurb lugu. (3) Hans Ulrich Gumbrecht osutab raamatus «In Praise of Athletic Beauty» aga sellele, et spordi vaatamine on nüüdisajal üldse kõige populaarsem ja jõulisem esteetilise kogemuse allikas.

Aga olgu pealegi. Olen ise viimastel päevadel raisanud meeletutes kogustes tunde ja vaadanud, mokk töllakil, kuidas jalgratturid Belgiast Prantsusmaa poole ja siis läbi Alsace’i väntavad. Ja selleks, et enda tegevust iseendale kuidagi õigustada, toon välja kolm olulist pidepunkti, mis võiksid motiveerida ja põhjendada tippspordi vaatamist.

Tagasi üles