/nginx/o/2019/07/25/12404803t1h58b0.jpg)
Tallinna FC Flora kaotas jalgpalli Euroopa liiga teise eelringi avakohtumises Saksamaa suurklubile Frankfurdi Eintrachtile 1:2. Kaotus on kaotus, kuid too allajäämine oli kõike muud kui kurb, rääkimata häbistavast. Eriti ühe teise hiljutise Saksamaa-õuduse järel…
Postimees pani igati võimsa õhkkonnaga Lilleküla õhtus kirja järgmised tähelepanekud.
Kostja maagia. Flora näidatud tahe, tarkus, kannatlikkus, julgus ja võitlus väärivad üksnes kiitust. Loogiline ju, et mullusel Euroopa liiga hooajal alles poolfinaali penaltiseerias hilisemale karikavõitjale Londoni Chelseale alla vandunud Eintracht kohe ohjad haaras. Ent rohesärgid ei vajunud näost kaameks ka siis, kui 14. minutil pall posti raksatas. Ja isegi siis mitte, kui argentiinlane Lucas Torro avapoolaja keskel 30 meetrilt Matvei Igoneni võrku sellise kuuli kihutas, et…
Ikka usuti endasse, enda oskustesse – mis sellest, et miljonäridest vastastest napimatesse – ja tahtesse. Kuni saabus 34. minut ja hetk, mis jääb Lilleküla staadioni klassikasse.
Jah, Kostja Vassiljevit on palju kiidetud. Väga palju. Vahest äkki isegi liiga palju. Aga see, kuidas 34-aastane vanameister palli tagasi võitles, Mijat Gacinovici kohvile saatis – mida serblane näeb unes vähemalt Bundesliga alguseni – ja vasakuga palli värava ette läkitas, oligi lihtsalt imetlemist väärt. Et Mihkel Ainsalu õigel ajal õiges kohas oli ja palli võrku torkas, tegi suurepärasest rünnakust tulemusliku ja hiilgava.
Ikka usuti endasse, enda oskustesse – mis sellest, et miljonäridest vastastest napimatesse – ja tahtesse.
Tablool säras 1:1. Jürgen Henn rõkkas, duelli eel Vassiljevit kiitnud Eintrachti austerlasest pealik Adi Hütter võttis vaikselt istet.
Peaaegu viik. Pole imestada, et Eintracht, kes sel suvel müünud ühe mängija 70 ja teise 40 miljoni euro eest ning keda mistahes Eesti klubiga võrrelda tundub isegi kuidagi kohatu, keeras pärast puhkepausi käigu juurde. Isegi hoolimata just seljataha jäänud suvepuhkusest peabki Bundesliga seitsmendal meeskonnal väikesest Eesti satsist rammu rohkem olema.
Vahetusmees Dejan Jovelijc jõudiski lõpuks, 71. minutil, sihile. Teenitult, kahtlemata. Aga kaotada 1:2 säärase klassiga vastasele… Seda enam, et kümme minutit enne lõpuvilet raksatas eeskujuliku partii pakkunud Erik Sorga löök veel ka latis ning ohtlikke pealetunge korraldati lõpus veelgi. Müts maha, Flora!
/nginx/o/2019/07/25/12404793t1h77f9.jpg)
Rekordmäng. Sel õhtul võis Lillekülas tunda tõeliselt suure mängu õhustikku. Veel mitte kunagi polnud Eesti klubi kodumängu tulnud vaatama nii palju kui 8500 silmapaari. Peamine, et Flora, kes avaringis Serbia hõbedaklubi Niši Radnicki väljalöömisega end juba niigi ületas, ei jäänud ses etenduses kõrvalrolli.
Jah, ligi paartuhat külalisfänni pakkus omaette kultuurielamuse. «Eintracht Frankfurt, Europapokal!» kaikus juba julgelt pool tundi enne avavilet ning läbi terve õhtu. Ka selle loo avaldamise ajal pole laulud veel vaibunud ega mustvalgetes särkides Eintrachti toetajad tribüünilt lahkunud… Võimas seegi, midagi pole kosta!
Kuid vähemalt sama nauditav oli ka tajuda, kuidas kogu see võimas koor vakatas, kui Flora keskväljaduo Vassiljev – Ainsalu oma meistriteosega maha sai. Mida mäng edasi, seda enam sai end koos kodumeeskonnaga käima ka kodupublik. See tekitaski suure mängu tunde ja õhustiku.
Jah, muidugi: peaks juhtuma imede ime, et Eintracht nädala pärast oma kodutanumal, nüüd juba 50 000 laulva sakslase ees, paremust veenvalt maksma ei pane. Ent Flora eilset väärikat võitlust ei murendaks ka too force majeure mingil moel.
/nginx/o/2017/09/05/7066549t1h50df.jpg)