Üle kahesaja eestlase, sh president Kersti Kaljulaid, pani möödunud pühapäeval end proovile Tour de France’i täna kavas oleval, raskeima tõusuga etapil. Kolmandik kõigist rahvasõidul startinuist ei suutnud lõpuni vändata. Miks küll ennast piinata?
Kannatus Tour de France‘i rahvasõidul: ortopeed presidendi ja näitleja vastu
Leho Rips, üle Eesti hinnatud spordiarst, tundis kohe, et täna pole see päev. Ta oli nädalavahetusel teinud Soomes pika haiglavalve ning sealt vaevalt koju Tartusse naasnud, võtnud naise ja lapsed kaasa ning alustanud autosõitu läbi Euroopa. Sõitis 25 tundi jutti, alles siis tegi öise puhkepausi. Et siis veel päev otsa rooli keerata, kuni jõudis Prantsusmaa Alpidesse. Sinna saabus eelmise nädala pühapäevaks veel umbes kakssada eestlast, nende seas president Kersti Kaljulaid, kõigil plaanis rattasõit samal marsruudil, kus täna väntavad Tour de France’il maailma parimad profid.
See on ränk rattateekond. Pikkust küll vaid 135 kilomeetrit, laias laastus sama palju nagu Tartu rattarallil, ent tõusumeetreid kokku 4563. Kolmest kurnavast tõusust viimane, mil pikkust 37 kilomeetrit, viib 2365 meetri kõrgusele. Mitte ükski etapp kuulsusrikka Tour de France’i ajaloos pole lõppenud nii üleval pilve piiril.
Doktor Rips sai juba hommikul koos 16 000 harrastajaga olümpialinnas Albertville’is starti asudes selgelt aru, et head pole loota. Mis siis, et ta oli selleks sõiduks valmistunud märtsi algusest saadik. Ta kogemus kinnitab, et kui koguda võistluse tõusumeetrite kohta treeninguil kokku sama palju kilomeetreid, peaks piisama, et rada valutult läbi sõita ja kena tulemuski teha. Tal kogunes kevadel-suvel kilomeetreid 5200.
Aga ta oli väsinud. Juba pikemat aega. Viimane aasta oma tööde ja tegemistega oli teda kõvasti kurnanud. «Tühi tunne on tühi tunne – midagi pole teha,» lausub Rips (45), Tartu Ülikooli kliinikumi sporditraumatoloogia keskuse ortopeed. Tuleb lihtsalt pikk matk, leppis ta juba enne starti oma seisundiga.