Taavi Libe: gladiaatorite kõrgajast pärit dogmad on visad kaduma

Õhtulehe kolumnist ja «Vikerhommiku» endine saatejuht Taavi Libe.

FOTO: Erakogu

Pole sugugi juhus, et moodsa aja sportlasi nimetatakse aeg-ajalt gladiaatoriteks. Vana-Rooma elukutselised võitlejad olid pidevalt silmitsi sunniviisilise vabatahtlikkusega. Keda huvitab etendus, mille osaliste igast keharakust on tunnetada tema vastumeelsust toimuva vastu?

Mitte kedagi. Seetõttu eelistati gladiaatorite valikul neid, kelle ambitsioon oli jõukus või kuulsus. Isegi kui loogiliseks lõpptulemuseks oli surm areenil, jagus selliseid tegelasi piisavalt.

19. sajandil uuesti varjusurmast tärganud organiseeritud meelelahutuslik kehakultuur on pikka aega olnud gladiaatorite jõukatsumine. Prantsuse preestri Henri Martin Didoni hiljem olümpiadeviisiks saanud lennukas ütlus «Citius, altius, fortius» ehk «kiiremini, kõrgemale, tugevamini» legitimeeris pikaks ajaks – võib-olla tänapäevani – sportlase eesmärgi ohverdada oma keha ja vaim publikule.

Ja mille eest? Kui me räägime olümpiaspordist, siis olümpialiikumise rajaja Pierre de Coubertini idealiseeritud amatörismi printsiip muutus lühikese ajaga värdjalikuks koletiseks, mis muutis sportlaste kohtlemise selliseks, et paljudes teistes olukordades oleks seesugust inimestega käitumist peetud paremal juhul pettuseks ja halvemal juhul orjastamiseks.

Oma võimete tipul autoavariis hukkunud USA jooksulegend Steve Prefontaine on oma mälestustes meenutanud 1972. aasta Müncheni olümpiamängude ajal kogetud raevu, kui ta paari koondisekaaslasega linna vaatamisväärsusi nautides sattus luksusrestorani juurde, kus einestasid Ameerika Ühendriikide kõrged sporditegelased ning toonane Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Avery Brundage, kes oli tuntud eriti vihase amatörismipooldajana. Prefontaine kirjeldas elavalt, milline vihasööst teda läbistas, kui ta mõtles, milliseid kalleid ja hõrgutavaid roogi olid spordijuhid nautinud olukorras, kus USA olümpiakoondislastele oli ette nähtud kahe dollari suurune päevaraha. Summa, mille eest sai heal juhul baaris õlut ja bratwurst’i vitsutada.

1972. aasta Müncheni olümpiamängude 5000m finaal. Steve Prefontaine vedamas, Lasse Viren jälitamas. Võistluse võitis Viren ja Perfontaine saavutas neljanda koha.

FOTO: General / ©2003 Credit:Topham Picturepoint


Brundage’i jaoks oli see sisuliselt viimane söömaaeg. Müncheni mängud lõppesid talle tohutu fopaaga, kui ta otsustas olümpiakülas toimunud veresauna järel lasta mängudel jätkuda, nagu poleks midagi juhtunud. Samal aastal sai tema pikk valitsemisaeg ROKis otsa ning amatörism murenes vähehaaval kildudeks.

Aga kas tegelikult on midagi muutunud? Spordisuvi toob järjepanu uudiseid Põhja-Ameerika profiliigade noormängijate valikutest. Kui palju on 21. sajandil demokraatlikus maailmas sündmuseid, kus plaksutades elatakse kaasa üritusele, mille käigus rivistatakse vabad inimesed joonele ning neil puudub sisuliselt võimalus kaasa rääkida selles, millisesse Põhja-Ameerika nurka ja millise koosluse keskele neid tööle suunatakse. Orjaturg? Või võtame jalgpalli, kus suve üks peamisi teemasid on see, et Real Madridi peatreener Zinedine Zidane ei luba Walesi superstaarile Gareth Bale’ile võimetekohast mänguaega, aga Bale ei saa kuidagi klubist minema ka. Pantvangidraama? Sportlaste õigusi on nii pikalt alla surutud, et me oleme sellega ära harjunud. Tänapäeval veel eriti, sest tundub, et kosmilised summad, mida parematele profisportlastele makstakse, on piisavad, et väntsutused kinni taguda.

Siiski on praegune suvi profispordile mingis mõttes olnud murranguline. Korvpalliliiga NBA vabaagentide turg näitas, et sportlased on astumas samme, et jõuda jõupositsioonile. Kevadel Kanada klubi Toronto Raptorsi esimest korda NBA meistriks viinud Kawhi Leonard näitas, et on tugevam kui organisatsioonid. Tema liitumine Los Angeles Clippersiga sai teoks ainult seetõttu, et Lakersi pikaaegse hädise vennakese ridadesse toodi ka Paul George, kellel oli Oklahoma City Thunderiga veel pikaajaline ja kõrgepalgaline leping. Sportlaste soov oli tugevam kui leping!

Tagasi üles