Eesti võrkpallurid tõmbasid rattapukil hinge paelaga kaela

Robert Täht (esiplaanil) ja teised Eesti võrkpallikoondislased pitsitamas end spinningutrennis Tartu Ülikooli spordihoones.

FOTO: Priit Pullerits

Varasel õhtupoolikul veedavad mehed esmalt üle tunni spordisaalis. Siis üle poole tunni jõusaalis. Ja seda kõike pärast ligi pooleteisetunnist hommikust trenni pehmel liival, kus südamelöögisagedus, nii palju kui iPadile kogunevaist andmetest võis näha, püsis enamasti 80 protsendi kandis maksimumist. Lõpuks õhtupoolikul 20 minutit rattapukil. Kuid mitte niisama lõdvestuseks, vaid üldkehalise ettevalmistuse treeneri etteantud režiimil – täiega! Kristo Kollo (siirdub Itaalia klubist Rumeenia klubisse) on see, kes peab kella jälgima ning hüüdma, millal uus, raskem käik sisse panna. Iga 45 sekundi järel.

Tamp on Eesti võrkpallikoondislastel enne tuleva kuu EM-võistlusi Hollandis kõva. Mõni mees, mis seal salata, vajub juba paari minuti järel kõverasse (nimesid ei hakka nimetama, et mitte reeta tulevastele vastastele Eesti meeskonna nõrku kohti). Aga see on EM-i eelses laagris Tartus alles kolmas päev. 

Robert Täht (siirdub Türgist Itaalia klubisse), alles paranemas parema põlve meniski operatsioonist, tõuseb kohe sadulast, nagu ründaks Tour de France’il tõusu. Hämmastav: vaataksid nagu Eurospordi ülekannet suurtuurilt. Ta liigub sadulas täpselt samamoodi, täpselt sama nõtkelt ja professionaalselt, nagu ükskõik kes maailma parimatest mägironijatest. (Aga Täht on siiski võrkpallur. Tema näitajaid: rasvaprotsent parimatel päevadel viis (!), maksimaalne hüppevõime 110 cm (!), maksimaalne servikiirus 124 km/h (!).) 

Mainin oma tähelepanekut tema professionaalsest sõiduasendist Tähele pärastpoole, kui ta lamab Dorpati hotelli numbritoas, mida jagab Renee Teppaniga (siirdub Poolast Prantsusmaa klubisse). Tal on Game Ready aparaat, nagu väike tolmuimeja põrandal voodi kõrval, pumpamas vooliku kaudu jääkülma vett pulseerivasse põlvebandaaži. «Aitäh!» vastab Täht mu tähelepaneku peale.

Spinningus hoiavad mehed pidevalt maksimumilähedast tempot. Hästi pikkadel, nagu Andri Aganits (mängib Belgia klubis) ja Mart Naaberil (siirdub Tartu Bigbankist Soome klubisse), on ilmselt veidi ebamugav, sest rattapuki raam jääb väikseks ning sadula kõrgus madalaks. Kiikan, kuidas Naaber punnib sellele vaatamata 30-sekundilistel lõikudel – need moodustavad spinningutrenni teise osa – välja 500, isegi 600 vatti. Aga pikapeale vajub ta asend suurest pingutusest ära. Üldfüüsilise treener itaallane Mirko Fasini juhib tähelepanu, et ta ei laseks kehal liiga palju vasakule-paremale kõikuda. «Energia läheb kaotsi,» põhjendab Fasini inglise keeles. 

Rauno Tamme (Saaremaa VK), kelle kohta rumeenlasest peatreener Gheorghe Cretu, hüüdnimega Gianni, oli mulle öelnud, et «see poiss on crazy», kerib väljapaistvalt uljalt, pealtnäha väsimatultki. «Ta on nagu tuletõrjuja: kui meil on [meeskonnas] probleem, tuleb kohe kohale,» kiitis teda inglise keeles Cretu. «Ta on valmis ohverdama kõik meeskonna huvides. Ta on uhke selle üle, et saab siin olla.»

Kõige lõpuks on kavas 45-sekundilised lõigud, kus kõik spinningutrennis kaasalööjad annavad üksteise alla korraldusi, kuidas tuleb sõita. Näiteks «Sotiga püsti!» hüüab tagareast Naaber, endal silmnähtavalt hing paelaga kaelas. 

Kui harjutused on läbi, tuleb kõige lõpus kaks minutit cooldowni ehk lõdvestust. Markkus Keel (siirdub Austriast Belgia klubisse) on end nii ära küpsetanud, et ronib kohe pärast pingutuse lõppu sadulast ning heidab Tartu Ülikooli spordihoones selili maha. Teiste märkus, et cooldown on samuti kavas, märkuseks jääbki. Keel oli andnud endast maksimumi. Pidigi andma, sest ega igaüks, kes EM-võistluste eelsesse treeninglaagrisse kutsutud, lõpuks koondisse ja EM-ile pääse. Selleks tuleb end tõestada. 

Poola kogemusega mehed kinnitavad, et seal olid spinningutrennid veelgi pikemad ja rängemad. (Võrkpallurid ei jookse trennis, nad väntavad pukil või käivad ujumas.) Need olid kestnud 40 minutit ning seda kaubanduskeskuse kitsas ja umbses saalis, kus higi oli tilkunud niredena. Spinningutrenni lõpus mainin meestele, et profirattur Rein Taaramäe väitis mulle, et kõvemad rattasprinterid pigistavad endast välja kuni 2000 vatti. «Ma ei imesta,» kostab seepeale Tamme. «Vaata, millised jalad neil on!»

Kirjeldatud spinningutrenn leidis aset eelmise nädala kolmapäeval. Crazy Tamme, kes pärast väntamist näis end kõige rohkem inimese moodi tundvat, ütles, et laager on üldiselt alanud rahulikult, tuure võetakse aegamööda üles. «Aga näis, mis keha reede õhtul ütleb,» lisas ta. Ikkagi iga päev kaks trenni: hommikul kuni poolteist tundi liival, üks eesmärke hoida pulssi pidevalt aktiivses tsoonis, ning õhtul kaks ja pool tundi saalis. 

Selline töine suvi.

Tagasi üles