Kas Eesti jalgpallur küpseb tõesti aeglasemalt?

FOTO: Margus Kontus

Kas eestlane küpseb tõesti aeglasemalt kui teised rahvad? Meie oma edukad pallimängijad seda väidet kuidagi ei kinnita. Ajakiri Jalka uuris Norbert Hurdalt, Mart Poomilt ja Ott Meeritsalt, kuidas küpsemisega ikkagi lood on. Millal hakkab eestlane jalgpallis kaela kandma?

Kõik oleme kuulnud jutte sellest, kuidas eestlased küpsevad füsioloogiliselt aeglasemalt ja noorteklassides on seetõttu raske oodata häid tulemusi. Ometi on olemas rohkelt vastupidiseid näiteid. Isegi ajal, kui jalgpall oli Eestis põlu all, pääsesid teismelisena NSV Liidu noortekoondisse Ott Mõtsnik ja Toomas Krõm. Mart Poom mängis 17aastaselt Eesti esindusmeeskonnas ehk sisuliselt koondises. Parimad Lõvide noortemeeskonna liikmed mängisid samas satsis aasta vanemana.

Või vaadakem teiste pallimängualade poole. NSV Liidu noortekoondistesse korvpallis on kuulunud palju meie noormehi (Tiit Sokk, Aivar Kuusmaa, Gert Kullamäe, Rauno Pehka, Peep Jõgi, Kalev Pihelgas, kui meenutada vaid 1980ndaid), kellest osa on Euroopa omaealiste meistrid, Sokk juunioride MM-hõbe. Võrkpallis on Jüri Rohilaid ja Aarne Salumaa juunioride seas nii maailma- kui Euroopa meistrid, Viljar Loor ja Jaanus Lillepuu Euroopa juunioride meistrid. Teiste sõnadega: nad on kuulunud meie kontinendi omaealiste absoluutsesse tippu. Ei mingit aeglast küpsemist! Ja tegusid tegid nad ka täiskasvanute klassis.

Teised spordialad vs jalgpall

Kaks kulda võitsid eestlased juunioride MMilt NSV Liidu võrkpallikoondises: Jüri Rohilaid (1977) ja Aarne Salumaa (1981).

Ühe hõbeda võitsid eestlased juunioride MMilt NSV Liidu korvpallikoondises: Tiit Sokk (1983).

14 kulda võitsid eestlased noorte ja juunioride EMilt NSV Liidu korvpallikoondises: kokku kaheksa meest ja viis naist.

Kaks hõbedat võitsid eestlased noorte ja juunioride EMilt NSV Liidu korvpallikoondises: Paavo Russak (1976) ja Aivar Kuusmaa (1986).

Neli pronksi võitsid eestlased noorte ja juunioride EMilt NSV Liidu korvpallikoondises: Mihkel Tiks ja Jaan Orav (1972), Rita Sartakova (1975) ja Gert Kullamäe (1987).

Kaheksa kulda võitsid eestlased noorte ja juunioride EMilt NSV Liidu korvpallikoondises: kokku kuus meest ja üks naine.

Ühe korra on Eesti noortemeeskond (U19) mänginud jalgpalli omaealiste EM-finaalturniiril: 2012. aastal kui korraldajariik.

Kolm korda on Eesti noortemeeskond pääsenud jalgpallis EM-valikgrupist edasi eliitringi: U19 (2009 ja 2011) ja U17 (2013).

Viis korda on Eesti noortemeeskond võitnud jalgpallis Balti turniiri. Läti on võitnud 26 ja Leedu 16 Balti turniiri.

Andres Oper (vasakul) ja Ragnar Klavan murdsid nii Eesti koondisse kui välisklubisse juba väga varakult.

FOTO: Mihkel Maripuu / PM/Scanpix Baltics

Ka Eesti iseseisvuse taastamise järel on jalgpallikoondises debüteerinud palju teismelisi, eriti eelmise sajandi üheksakümnendatel. Kuna jalgpall kannatas kultuurilise katkestuse tõttu, oli mängijaid vähe ja sisekonkurents nõrk. Samas on paljud varaselt debüteerinud hiljem läbi löönud rahvusvahelises jalgpallis. Nii Andres Oper kui ka Ragnar Klavan debüteerisid 17aastaselt ja on mänginud tippliigades.

Ülaltoodud näited pole lõplikud. See juhatab küsimuse juurde, kas aeglase küpsemise jutt pole mitte eestlase eneseõigustus. Uurisime asja Eesti U17 koondise peatreeneri Norbert Hurda, varase läbilööja ja omanimelist jalgpallikooli vedava Mart Poomi ning endise mängija ja füsioterapeudi Ott Meeritsaga.

Rohkem teadmisi ja ülikoolitausta

FC Flora tehnilise direktori ja Eesti U17 koondise peatreeneri Norbert Hurda sõnul õnnestub teismeliste edutamine meestekoondisse siis, kui seda teeb tark treener, kes oskab hinnata noore valmisolekut selleks sammuks, näeb temas perspektiivi ja oskab teda uues keskkonnas aidata. Ta toob näiteks Teitur Thordarsoni (Eesti koondise peatreener 1996–1999) ja Arno Pijpersi (2000–2004), kes olid küpsed ja kogemusega treenerid ja julgesid noori edutada.

«Neil olid teadmised, mida nad usaldasid, ja see andis neile julguse,» räägib Hurt. «Nad teadsid, millisele alusele mäng üles ehitada, et olla noortega edukas. Seepärast tuli nende edu näiliselt kergesti. Arno õpetamismeetodid olid sellised, millest me kohe aru ei saanud, ja võttis aega, et mõista, mismoodi ta soovis ideid mängijateni viia.»

«Meie ja teatud välistreenerite suurim vahe tuleneb kultuurilisest taustast,» jätkab Hurt. «Kui kaua on olnud meil aega oma tarkust üles ehitada? Väga vähe. Paljudel meie ümber on pikad traditsioonid, nende jalgpall pole pidanud üle elama kultuurikatkestust ja nad on välja kujundanud oma arengutee, mida usaldatakse. Meil puudub oma tõde, millest lähtuda. Eestit ja Hollandit võrreldes: kui palju on meil praegu haritud jalgpallureid, kes oskavad end ise arendada? Kui paljud treenerid pööravad tähelepanu mängijate arendamisele? Kui palju ollakse mängus sees, et õpetada? Meil jõuavad mängijad täiskasvanuikka, omamata selget teadmist, mis väljakul toimub. Kui keskkond seda ei soodusta, siis ongi areng aeglasem.»

Hurt toob näiteks Eesti U17 koondises mänginud Michael Schjönning-Larseni, kes on oma jalgpallihariduse saanud Taanis: «Tema võime ennast analüüsida oli meie omadega võrreldes üüratu! Mida kõike ta märkas ja kirjeldada oskas! Ta sai aru, mis väljakul toimub ja millised olid tema võimalused erinevates olukordades. Kui paneme siia kõrvale jalgpalluri, kelle arusaamine väljakul toimuvast pole nii erk ja nüansirikas, siis on selge, et ka tema otsused väljakul ei saa olla sedavõrd kvaliteetsed. Siit tulebki sisse vahe nende jalgpallikultuuridega, mis on meiega võrreldes saanud vabalt areneda aastakümneid ja kus mänguprintsiipe õpetatakse maast madalast.»

«Kui paljudel klubidel on noortejuht?» küsib Hurt. «Kuidas tagada haritud treenerkonna teke, et info jõuaks mängijateni? Me alles loome ühtset käekirja ja metoodikat. Praegu peab klubitreener ise kujundama metoodika, sest pole kedagi, kes teda suunaks. Teadlik juhtimine puudub. Koolitused on head asjad, nad annavad tõuke ja avavad silmad, aga seda ei saa võrrelda igapäevase kooliskäiguga, mis harib sügavamalt ja süstemaatiliselt.»

Väline surve või motiveeriv keskkond?

Norbert Hurt küsis Arno Pijpersilt, millises vanuses peaksid noored jalgpalliga alustama. Teame ju seda, et paljud edukad jalgpallurid on asjaga algust teinud pisut hiljem. Arno vastas: alustada võib varakult, juba selleks, et luua keskkond, kuhu (tulevane) hea mängija tuleb.

Arno Pijpers (püsti) ja Norbert Hurt FC Florat tüürimas.

FOTO: Marko Saarm / Sakala

«Minu arvates ei pane me piisavalt rõhku pedagoogilisele õpetamisele, sellele, kuidas luua nõudlik keskkond,» räägib Hurt. «Üks võimalus selleks on väline surve, mis toimib läbi konkurentsi meeskonna sees või vastastega heideldes. Teine võimalus on luua treeningutel lapsesõbralik ja eluterve atmosfäär, mis pole üleliia stressitekitav ega hirmukülvav, vaid motiveeriv ja väljakutsuv. See viimane nõuab treenerikunsti, sest sellises keskkonnas arenemiseks peab tegema harjutusi õigesti. See suund viib mängijateni teadmise, kus olen täna ja kuhu tahan jõuda. Siia on koer maetud. Meie pedagoogiline pool on välja kujunemata. Praegu toimub mängijate areng paljuski karmi keskkonna konkurentsis. Treener küll võib olla ja peabki olema nõudlik, aga suutma pakkuma mängijale lahendusi.»

Hurda sõnul on meie lähtepunkt parem kui aastaid tagasi. Suure maailmaga võrreldes peab ta suureks plussiks asjaolu, et me pole jõukad ega saa osta tulemust. See sunnib tööle ja oma peaga mõtlema. Paljud jõukad ei julge algatada pikki protsesse, sest targa keskkonna loomine võtab aega.

«Me oleme heas seisus, see on meie loomulik areng,» peab Hurt loomulikuks olukorda, kus oleme. «Meie koolitussüsteem on arenenud, oleme teinud suuri samme maailmale järele jõudmiseks. Oleme väike riik, kuhu tekib järjest rohkem tarkust ja tarku inimesi. Teadlikkus on väga tähtis, sest kui seda ei ole, siis millele tuginedes sa otsuseid teed? Impulsi pealt. Aga impulss on kehv nõuandja, sest järgmisel korral, kui on vaja otsustada, on juba teine impulss. Vaja on kindlat vundamenti, teadlikkust, et areneda.»

Asi on korduste arvus

Just seepärast on olnud olulised välistreenerid, kes on Eesti jalgpalli aidanud arendada. Hurda sõnul viis meie treenereid kiiremini edasi Arno Pijpersi kõrval kogetu: millisel alusel ta üldse jalgpalli mõistab, kuidas valmistub, kuidas otsustab.

«Ka sakslane Frank Bernhardt, kes juhendas meie noortekoondisi, tõi kaasa motiveerituse,» kiidab Hurt. «Ta ei tulnud siia nutma, vaid tulemusi tooma. Ta tõi kaasa usu, et me suudame rohkem, et me saame hakkama ka kõrgemal tasemel. See tõigi tulemusi! Seepärast peame meiegi tegelema treeneri minapildiga – kuidas ma käitusin, kuidas oleksin võinud käituda? Üks asi on formatsioon paika panna, aga teine asi mõtestada: miks täna teeme nii? Peame vaatama pikaajalist protsessi. Vajame analüüsivat mõtlemist. Suured jalgpalliriigid on läbi imbunud teadmistest, mis antakse põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Meil on vähem suuri mänge ja suurt survet, aga rahvusvahelisel tasemel tuleb valmis olla suuremaks surveks, mille all tuleb teha otsuseid ja hakkama saada.»

Norbert Hurda sõnul on meie treeningutel liiga palju kõrvaltvaatamist ja liiga vähe õpetamist. Ta toob meie noortejalgpalli ühe kitsaskohana välja suurearvulised treeningrühmad.

«Arengu võtmeks on eri jalgpallielementide korduste arv ja see on suurem väiksemas grupis,» selgitab Hurt. «Mujal on rühmad väiksemad ja tegeldakse palju tehnikaga. Kuna meie grupid on suuremad, teeme ka kvaliteetseid kordusi vähem. Väiksemad grupid tulenevad osalt võimalustest, aga osalt ka kultuurilisest tarkusest. Ei pea trennis mängima üksteist üheteistkümne vastu. Hoopis rohkem saavad mängijad palli siis, kui mängitakse näiteks seitse seitsme vastu. Meil minnakse võistlustele sageli kahe koosseisu mängijatega ja kuna kõik peavad saama mängida, kujuneb koormuseks üks poolaeg. Aga heades vutiriikides võetakse kaasa vaid kolm varumeest ja mängijad saavad suurema koormuse. Ühtlasi teevad nad mängu jooksul rohkem kordusi, mis ongi arengu juures määrav. Me kaotame korduste arvus tohutult. Aga teised on seda teinud juba 15 aastat!»

Hurda sõnul võtavad kõik protsessid aega. Kui Holland on kujunduslikus keeles väljendatuna täiskasvanud haritud mees, siis Eesti jalgpall on veel lapseeas. Paljud etapid on meie jalgpallis läbi tegemata. Me peame alles looma keskkonna, kust sirguks järjepidevalt kvaliteetseid mängijaid.

«Me ei küpse mitte hiljem, vaid jääme maha tarkuses,» võtab Hurt kokku vastuse Jalka esitatud küsimusele.

Mart Poom: ma ei usu aeglasesse küpsemisse

Mart Poom

FOTO: Tairo Lutter

„Iga inimene areneb erinevalt, aga kindlasti ei saa öelda, et eestlastel on küpsemiseks aega küll,“ lausub endine tippväravavaht ja omanimelise jalgpallikooli omanik Mart Poom. „Võibolla tuleb mõnedel rahvastel puberteet geneetilistel põhjustel varem ja poistel hakkab habe varem kasvama, aga kehaline areng on seotud ka treenitusega: kas mingeid harjutusi hakatakse tegema varem või tehakse neid rohkem. Kui vaadata maailma tippjalgpalli, siis Ajaxi koosseis oli viimases Meistrite liigas ju väga noor, aga Ajax jooksis ka ilma pallita vastased üle. Kasvõi kaitsemängijaid vaadates, nagu Matthijs de Ligt: nad on suured, kiired, tugevad, palliga osavad ja intelligentsed. Kui on taset, pannakse poisid mängima. Mille alusel ütleme meie, et aega küll? Juunioride klassis ei saa öelda, et me küpseme aeglasemalt ja küll tulemused kunagi tulevad. Ma ei usu sellesse. Me ei saa pugeda selle taha. Ei saa anda signaali, et kõik tuleb iseenesest. Igapäevast suurt ja tarka tööd tuleb teha, siis tuleb ka areng. Ka Eestist on näiteid: kui oled piisavalt hea, saad meestes hakkama.“

„Kui treener tunneb ära õige mängija ja tema omadused, siis mida varem paned ta meeste hulka, seda kasulikum,“ jätkab Poom. „Olin ise 17aastane kõrend ja füüsiliselt ei olnud selleks sammuks valmis, aga Roman Ubakivi usaldas mind ja pidin ise välja ujuma. See oli mulle hindamatu kool. Kui sealt välja tuled, on see hüppelaud edasiseks karjääriks. Andres Operi, Ragnar Klavani ja mõne teise kohta saab öelda sama.“

Samas toob Poom välja teise külje: inimesed on erinevad ning mõned avanevadki, mehistuvad ja löövad õitsele hiljem. Poomi

sõnul kumab noortekoondislaste suhtumisest läbi, et kui välismaale ei saa, siis Eestis pole mõtet mängida ja tuleb keskenduda õppimisele. Jalgpalluriamet pole ühiskonnas väärtustatud. Mujal seevastu ollakse valmis rohkem kannatama ja pingutama. Kuigi ühest küljest ei saa me end välja vabandada niinimetatud aeglase arenguga, ei tohiks me olla ka liiga kärsitud.

„Meid on vähe ja üldine tase jääb suurematele riikidele alla, mistõttu peaksime vältima liiga kiiret loobumist jalgpallist,“ räägib Poom. „Tähtis on läbimõeldud igapäevane töö ja usk endasse. Ei tohi alla anda. Kindlasti on suur roll treeneritel, kes peavad ajaga kaasas käima, tegema mitmekülgseid, intensiivseid ja arendavaid treeninguid ning pidevalt suhtlema noortega, mis on tänapäeval väga tähtis.“

Ott Meerits: keda võtta, keda jätta?

Ott Meerits

FOTO: jalgpall.ee

Endise noortekoondislase ja praeguse Tartu Tammeka füsioterapeudi Ott Meeritsa arvates on noorteklassis väga oluline saada nii-öelda rongi peale. Tunda, et sind väärtustatakse, nähakse perspektiivi ja tee on ees lahti. Sellele lisandub muidugi tahe ja oskus tööd teha ja mitte rahulduda oma hetketasemega. Seda ka siis, kui oma grupis või isegi Eestis üks parimaid oled – jalgpalli mängib maailmas üle 300 miljoni inimese, aga Eestis ainult 20 000.

„Kui võtame U17 vanuseklassi, siis on treeneril suur valik,“ räägib Meerits. „Keda võtta, keda jätta? Kas ta tahab kohe tulemust saavutada või mõtleb viis aastat kaugemale? Nooremate hulgas on mängijaid, kes praegu vahest pole, aga tulevikus võivad olla väga huvitavad pallurid. Meil on mängijaid (Martin Miller, Ilja Antonov), keda ei võetud alguses kasvu pärast noortekoondisse. Kui tegemist on nendega, kellel on potentsiaal saada heaks mängijaks täiskasvanuna, võivad nad rongist maha jääda, sest ei saa tugevaid mänge. Seega: kui saad ree peale, siis on see eelis tulevikuks.“

Meerits mängis ise noortekoondistes ja loobus suhteliselt varakult („Ma otseselt justkui ei loobunudki, küll aga toimus loobumine mu peas“). Tema arvates on väga olulised solidaarsusmehhanismid, mis hoiavad vanemaid mängijaid jalgpalli juures, sest aitavad kaasa nooremate arengule. Samas on vanemate mängijate kõrval oluline treenerite tarkus ja julgus anda võimalus noorematele mängijatele. Julgus seepärast, et suure tõenäosusega tagab vanem mängija hetkel parema tulemuse, aga kui noorele võimalus anda, siis paari kuu pärast võib olukord vastupidine olla. Belgia ja Hollandi klubid on siinkohal hea näide, et tulevased superstaarid on tihtipeale oma esimestes mängudes ränki eksimusi teinud.

„Oleme jõudmas üha suurema hulga mängijatega sinna, et head poisid võivad kõrvale jääda,“ toob Meerits välja ühe meeldiva mure. „Kas valitakse ikka õiged mängijad? Näiteks Kaarel Kiidroni võtsime Tammeka duublisse sellepärast, et ta on hea iseloomuga. Oskuste poolest oleks ta pigem napilt välja jäänud. Meie valik osutus õigeks: ta jõudis välja A-koondisse, kus ta mängis küll ühe mängu, aga siiski.“

Samas tunnistab Meerits, et esimese suurusjärgu mängijad nagu meil Konstantin Vassiljev ja Ragnar Klavan on enamasti silmapaistvad noorest east. Teisalt on oluline, mis tasemel mängijatega on tulevastel Klavanitel ja Kostjadel võimalik koos treenida ja kelle vastu mängida.

„Enda suurimaks jalgpalli mängimise kasuteguriks peangi seda, et Kostja ei pidanud Dimaga ainult üks ühe vastu mängima, vaid ka Mustamäel oli meeskond, kelle vastu nad pidid pingutama, edu saavutamiseks palli Rene Kaasi selja taha lööma,“ lausub Meerits.

„Käisin kevadel Swansea akadeemias, kus meid lasti igale poole ligi,“ jätkab Meerits. „Minu jaoks oli fantastiline vaadata, kuidas nad kohtusid U9 vanuseklassi Norwichi satsiga. Norwichi väravavaht tegi sooja koos Swansea väravavahiga. Kohtunike rollis olid treenerid. Poistel lasti lihtsalt mängida ja vanemad olid toeks oma kohalolekuga. Kui koju tagasi jõudsin, oli esimesi jutte, mida kuulsin, kuidas samas vanuseklassis oli üks võistkond nõudnud näha vastaste passe: kas on ikka õiges vanuses! Mis siis tähtsam on: kas saada U9 vanuseklassis medal või arendada mängijaid ja jalgpalli?“

Tagasi üles