Motoentusiastid avaldasid Eesti Hobikrossiklubi kodulehel (http://ehkk.ee/2011/12/toeta-jaanikese-motokeskuse-taasloomist-oma-haalega/), petitsiooni, milles tunti muret Jaanikese motokeskuse tuleviku pärast.
Jaanikese motokeskuse omanikud: avalikele huvidele pidanuks mõtlema siis, kui keskus erastati
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimees.ee sellekohasele uudisele saatsid Jaanikese motokeskuse omanikud vastuse, mille allpool avaldame:
Head inimesed, kes te muretsete Jaanikese motokeskuse käekäigu pärast!
On äärmiselt meeldiv, et Jaanikese motokeskus ja tema tulevik Valgamaa motoentusiastidele korraga nii oluliseks on saanud. Samas on kahju, et oma poolehoidu keskusele näidatakse petitsiooni vormis läbi Eesti Hobikrossiklubi kodulehe (http://ehkk.ee/2011/12/toeta-jaanikese-motokeskuse-taasloomist-oma-haalega/), sotsiaalmeedia vahendusel ja anonüümsetes kommentaariumites. Palju kisa, vähe villa.
Aga räägime ausalt.
Jaanikese motokeskus on eraomand. Eraomand on teadagi puutumatu. Avalikele huvidele oleks pidanud mõtlema siis, kui keskus erastati. See sai juhtuda vaid seetõttu, et riigil (täpsemalt kohalikul tasandil) puudusid tol hetkel: a) vahendid ja b) otsesed huvid nägemaks keskust sellisena, nagu petitsioonis ette kujutatakse – kohaliku kogukonna huve teenivana. Võiks ju retooriliselt küsida – kus olid entusiastid siis, kui keskus eraettevõtte omandisse liikus? Piltlikult öeldes - me võiks kasvõi homme tõmmata kogu keskuse krundile aia ümber, ehitada sinna elamud ja hakata kartulit kasvatama. Selle eest ei saa meid keegi risti lüüa. Aga see ei ole plaan ja ei ole kunagi olnudki.
Praegusel juhul on tegemist Valgamaa krossiringkonda esindavate isikute ja organisatsioonide mõtlematu teoga. Me leiame, et nende kavatsused keskuse suhtes ei ole siirad. Petitsiooniga antakse selge signaal, et ei mõisteta, kuidas toimib Eesti riiklikul ja kohalikul tasandil, kuidas toimub nö. riigi eelarvestamine, millised on riiklikud ja regionaalsed prioriteedid ja kuidas need finantsvahenditega kaetakse. Rääkida täna eraomandi sundvõõrandamisest – raske on sellise lolluse kommenteerimiseks isegi sõnu leida. Rääkida omanike ja kogukonna koostööst - see oleks hoopis midagi muud.
Sääraselt läbimõtlemata ja lahmiv, võiks öelda kohati paljasõnaline ja fakte moonutav ning keskuse omanikettevõtet laimav üleskutse on midagi sellist, mida peaksid uurima Eesti Vabariigi õiguskaitseorganid.
Samas tuleb tunnistada, et motohuviliste üleskutse sisaldab palju ilusaid mõtteid, mis on kenasti lauseteks vormitud. Mõteteks ja lauseteks, mille autoriteks oleme meie ja millega astutakse meie enda vastu...Mida ütleb see petitsiooni autorite potentsiaali kohta?
Kahtlemata on motoentusiastide aktsiooni üheks ajendiks 29. novembril kohalikus lehes Valgamaalane ilmunud lakooniline kirjatükk, mis mingil moel ei avanud Jaanikese motokeskuse tulevikku ning kust jäi lehe ja omanike vahelise arusaamatuse tõttu välja omanike kutse kohalikule motoringkonnale Jaanikese tegevuses edaspidi kaasa lüüa.
Päevakorras on ikkagi küsimus, miks otsustasid kohalikud motohuvilised sellise tee valida? Miks sätivad nad end Eesti Vabariigi põhiseadusest kõrgemale?
Kas kõnealune petitsioon on kantud kadedusest, et keegi väljastpoolt Valga maakonda, hoidku jumal, väljastpoolt krossiringkonda on pidanud keskust ja tema tulevikku nii oluliseks, et on pannud läbi aastate sellesse (keskuse toimimas hoidmisele) nii oma vaba aja kui miljoneid kroone isiklikku ja panga raha saamata tagasi midagi peale emotsioonide? Ilmselt küll.
Kas petitsioon on kantud kibestumisest, et hoolimata pikaajalisest vastutöötamisest, ei ole keskus liikunud kohalike krossimeeste mõjusfääri? Suhteliselt tõenäoline.
Loodetavasti ollakse ikka kursis, et Jaanikese motokeskus oli lõppenud pankrotiprotsessis pikalt avalikul enampakkumisel (enampakkumise teated on kõigile vabalt kättesaadavad) – mitte keegi peale seniste omanike ei tundud keskuse ostmise vastu huvi. Miks? Kas hind oli liiga kallis? Tundub nii. Ka meie pidime maksma kõrget hinda ja leidma investorid, kelle abil keskus tagasi osta. Kui küsitaks, miks me seda tegime, siis põhjusi on mitmeid. Me tunneme, et meil on tahtmist kohaliku omavalitsuse ja kogukonna kaasabil midagi ära teha, seda enam, et keskusel on Euroopa mastaabis omad kasutamata võimalused, mis aitaks kindlasti elavdada kohalikku elu. Meil on olemas endiselt palju ideid ja läbitöötatud stsenaariume, meiega on liitumas häid inimesi, kelle hulka kuulub ka üks võimekas spetsialist, kes on Eesti motoringkonnale kinkinud ühe olulise objekti ning kes on Euroopa krossiringkonnas kodus. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et me soovisime vältida olukorda, kus keskus satuks kitsa kohaliku huvigrupi kätte (me peame silmas konkreetseid nimesid, kellest osad on ka petitsiooni autorid), kellel on oma otsene roll selles, et 2009. aasta keskusele murranguliseks osutus – negatiivses mõttes muidugi ning kelle võimekus riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil tegutseda on paraku limiteeritud.
Mitte keegi, ei kohalik võim ega Valgamaa ja kogu Eesti motohuvilised saa väita, et viimase kümnendi jooksul ei ole Jaanikeses midagi toimunud ning omanike käitumine on olnud passiivne, veelgi enam ärieetikat eirav ja JOKK skeemidel põhinev.
Kindlasti oleme me opereerimisel teinud vigu, kuid kes neid ei teeks? Jah, 2009. aastal tuli vastu võtta otsus pankroti algatamiseks. See oli ainuõige teguviis ja pealegi nii nõuab Eesti Vabariigi seadusandlus. Me oleme suhteliselt veendunud, et nii mõndagi petitsioonile allakirjutanut on pankrotikirves valusalt laasinud. Sellest hoolimata ei saa seda pahaks panna. Pankrot on paraku osa ettevõtlusest. Peab olema ikka lühikene mälu, et unustada, millises tõmbetuulte keerises oli sel hetkel Eesti majandus. Tuleb arvestada ka seda, et pankrotiprotsessi ajal edasi tegutsemine ei sõltu omanike tahtest – otsused võetakse vastu pankrotitoimkonna poolt pankrotihalduri valvsa silma all. Veelkord – pankrotiprotsessi ajal tegutsemine on keeruline, kuid kas eksime, kui väidame, et ka perioodil 2009-2011 on Teile, head protestijad, keskust korduvalt pankrotihalduri poolt rendile pakutud – ja seda üpris soodsatel tingimustel – tulge ja tehke, hoidke ainult rada korras. Kas tuleb üllatusena, et saame nentida - pakkumistest keelduti.
Lugupeetud hobikrossientusiastid - Jaanikese motokeskus oli esimene, kes soovis Eestis koostöös Läti hobikrossiringkonnaga (täpsemalt nende alternatiivse organisatsiooni L.A.M.A.-ga) korraldada Jaanikeses hobikrossi võistlused. EMFi ultimatiivse vastuseisu tõttu (valida oli, kas korraldada hobikrossi võistlus ja jääda ilma EMV etapist või valida EMV etapp ja mitte korraldada hobikrossivõistlusi), oldi sunnitud need võistlused tol korral ära jätma ja valima publikule armsaks saanud EMV etapi korraldamine. Seega oleme mingis mõttes olnud suunanäitajad, kahjuks omast ajast ees ja EMF-ile pinnuks silmas.
Aga värskendame mälu ja vaatame, milles omanikepoolne tegematajätmine seisneb. Kas selles, et:
- on otsitud koostööd kohalike klubidega;
- on seistud Jaanikese huvide eest valla, linna ja maakonna tasandil;
- läbi investeeringute on parendatud motokrossirada ja selle rajatisi, kaasaarvatud hotelli;
- on osaletud välismessidel;
- on proovitud laiendada omanikeringi ja seeläbi kaasata finantsvahendeid;
- on tehtud koostööd kohaliku ja Euroopa motokrossi alaliiduga (tehtud tööd - sellega saime hakkama me ise, siidikinnastes krossivõhikud – hinnati Euroopa motoföderatsiooni poolse rajalitsentsiga, mis lubab kuni 2011. aasta lõpuni korraldada rajal Euroopa tasemel võistlusi. Uskuge, seda litsentsi ei anta ilusate silmade vaid tõsise töö eest);
- on järjepidevalt korraldatud motokrossivõistlusi ja muid üritusi ennekõike kohalikule kogukonnale mõeldes – kogu võistlustelt teenitud kasum on suunatud uuesti keskuse tegevusse ja seda kuni pankrotiprotsessi alguseni 2009. aastal;
- on tehtud koostööd kohaliku meediaga, et kogukond oleks kursis Jaanikeses toimuvaga.
Toodud loetelu võiks pikalt jätkata.
Palju targemad kui meie on öelnud ja seda tuleb teadvustada, et kohaliku kogukonna toetuseta on sääraseid regionaalseid projekte väga keeruline ellu viia. See on võtmekoht keskuse edasises arengus. Kui krossientusiastide ja nende arvamusliidrite tonaalsus ei muutu ja valdavaks jääb kadedus ja oma kiusu ajamine, siis ei saa meie anda oma panust rahvusvahelisel tasemel motokeskuse väljaarendamiseks, kohalikud ei saa meie tegemistes kaasa lüüa ja tekkivaid hüvesid kasutada. Kes võidab? Utreerituna – selleks et rada (tasuta) kasutada, tuleb panustada. Kas pole nii? Ei saa niimoodi, et meie niidame ja koristame ning kohalikud lagastavad ja laamendavad – täpselt nii juhtus ka möödunud suvel.
Õnneks oleme saanud oma mõtetele ja tegevustele moraalset ning finantstuge kohalikult võimult (linn, vald, maakond). Plaan kohtuda Tõlliste valla juhtidega (ja edaspidi ka teiste regionaalsete liidritega), et Jaanikese motokeskuse tuleviku üle arutada, oli päevakorras juba mõnda aega tagasi. Huvitav, kui paljud petitsiooni autoritest söandaks meie ja vallajuhtidega kohtuda, arutada Jaanikese tuleviku üle ning edaspidises tegevuses kaasa lüüa?
Jaanikese motokeskust ei ole ostetud selleks, et see hüljatuna seisaks ja rada laguneks. Me töötame Jaanikese tulevikku silmas pidades muu töö kõrvalt sisuliselt iga päev – Jaanikese motoajalugu on väärikas ja Jaanikese peab taas tõusma Euroopa motokaardile. Me oleme teinud viimastel kuudel piisavas mahus rahalisi kulutusi, et mitte taganeda valitud teelt. Kas ka kohalik motoseltskond sellest osa saab, see sõltub ainult neist endist. Meie kutse koostööle on tõsine ja kantud ainult siirast soovist Jaanikese Motokeskuse heale käekäigule kaasa aidata.
Palume käesolev selgitus avaldada võimalikult täielikul kujul ja asjakohases kontekstis.
Lugupidamisega,
Jaanikese motokeskuse omanikettevõtte A.K.A. Property Management Group osanikud