Jaanus Kriiski kolumn: kes kontrollib dopingukontrollijat?

Illustratiivne pilt dopinguproovidest.

FOTO: TONY KARUMBA/AFP

Veebruari lõpp 2019. aastal. Austria politsei viis Seefelfdis lõpule operatsiooni «Aadrilaskmine». Kogu maailm sai näha, kuidas keelatud võtetega tippspordi vormikõverat parandatakse. Suures rahvusvahelises keelatud ainete ja meetodite võrgustikus olid ka eestlased.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Järgmistel päevadel küsisid palju sõbrad ja tuttavad: mis siis toimus? Kõigele muule lisaks toimus see, et läbi sai üks periood Eesti spordis – Nõukogude Liidu ajastu ja sellele omane mõtlemine. Tulemus iga hinna eest, inimest ja tema tervist kõrvale jättes.

Selle eest tuleb kindlasti tänada kõiki neid, kes spordis ausa mängu põhimõtete eest võitlevad. Olgu nendeks siis ajakirjandus, Maailma Antidopingu Agentuur WADA, politsei või kes tahes. Sest nad on andnud tagasi väikese killukese usust puhtasse sporti. Nad on andnud tagasi andekad inimesed, kes saanud looduse poolt kaasa selle millegi, mida me spordis vaadata tahame – erilist sooritust eriliselt inimeselt. Nad on meile tagasi andnud ka naised spordis, kes näevad oma olemuselt välja nagu naised. Jah, kas või ainuüksi selle eest peab neid tänama. Kuid kas see on üleüldine võit spordi suurimaks kasvajaks nimetatud nähtuse üle? Vahepeal tundub, et jah. Aga siis järgneb kohe midagi, mis paneb küsimusi esitama ja mõtlema.

Tagasi üles