/nginx/o/2017/09/05/7066549t1h50df.jpg)
/nginx/o/2019/09/06/12536516t1h15a6.jpg)
Karel Voolaid sai täna õhtul Lillekülas tunda, kui valus saab jalgpallitreeneri amet olla. Ta jahtis debüütmängul Eesti koondise eesotsas iga hinna eest kolme punkti, kuid pidi enda jaoks nii eriliselt mängult lahkuma tühjade pihkudega.
Postimehe aruanne: ikkagi esimesed triibulised. Võimalikult valusad (7)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eriti valus, et Valgevene lõi 2:1 võiduvärava teisel üleminutil… Ja veel valusam, et Eesti jätkab EM-valiksarja nelja kaotusega neljast. Mis sellest, et Voolaiu hingel on neist vaid üks.
Neljast punktist on saamas null. «On jälle aeg selg sirgu lüüa ja heita endalt orjarüü…» kõlas enne mängu Lilleküla kõlaritest Tõnis Mägi karedal häälel. Ehkki vahepeal on möödunud mitu kuud ja koondist tüürivad täiesti uued mehed, püsis ajalugu ometi kibedalt meelel ja keelel: tabelist vaatas vastu kolm kaotust ja väravate vahe 1:12.
Uus väepealik Voolaid kuulutas enne mänge Valgevene ja Hollandiga, et «õnnestumise korral lõhnab nelja punkti järgi». Eile tuli loodetud kolme punkti asemel tabelisse järjekordne ümmargune baranka. Oli rõõmustavat – eelkõige julgus viigiseisul kartmatult võidupunktide järele minna –, aga samavõrd ka mõtlemapanevat.
Õnn ei naerata igavesti. Pärast esimest kümmet minutit, mis kulgesid Eesti palliga lustides, toimus oluline muutus: Valgevene ei lubanud enam võõrustajatel rünnakuid madalalt alustada. Sinisärgid sattusid kimbatusse ning halvimast päästis üksnes Sergei Lepmetsa superrobinsonaad.
Paar minutit enne poolaja lõppu pakkus Eesti ideaalrünnaku. Ragnar Klavan tuli üksi kõrge pressingu alt välja ja Henrik Ojamaa jätkas ühe puutega supersöödu Erik Sorgale. Paraku suutis Valgevene väravavaht Sorga vasaku jala löögile napilt näpud taha ajada.
Vahetult pärast puhkepausilt tulekut järgnes kurbmäng «kui ise ei löö, lüüakse sulle». Vanameister Konstantin Vassiljev ja Ragnar Klavan lasid läbi lubamatu lapsused ning Valgevene asus nurgalöögist juhtima.
Valusat piina jätkus õnneks vaid kuueks minutiks. Mattias Käidi suurepärane eeltöö vabastas Sorga, kes teise koondisemängu vilumusega täpselt õigesse tsooni liikus ja Eesti ahelaist vabastas. Sel hetkel huvitas vaid külalisi, et olukorda saatis õrn (või siis tugev?) suluseisulõhn. Kui VAR-i pole, siis VAR-i pole – Põhja-Iirimaa vastu saatus karistas meid, nüüd (võib-olla) soosis.
/nginx/o/2019/09/06/12536491t1he850.jpg)
Järgnenud pooltunnil üritas Eesti kõigest väest rünnata. See jättis tagalasse auke ning – usute või mitte – Lepmetsa värava post või latt raksus veel kolm (ehk ühtekokku neli) korda. Õnne naeratus lõppes 92. minutil, kui vahetusmees Maksim Skavõš võidupunktid Valgevenesse viis.
Uus taktika ja tipuründaja. Voolaid rivistas meeskonna üles joonise 4-3-3 järgi. Viiemeheline kaitseliin langes unustusehõlma, ehkki teatud olukordades langes Karol Mets keskkaitsjaks ja/või tõusis Klavan julgelt kõrgemale. Vassiljev ja Käit said ründavate keskväljameestena suure tegutsemisvabaduse. Ääred Ojamaa ja Sergei Zenjov pidid rohkelt üles-alla töötama.
/nginx/o/2019/09/06/12536384t1hf55d.jpg)
Lisaks uuenenud taktikalisele lähenemisele pälvis nii mängu eel kui ka ajal kõrgendatud tähelepanu tipuründaja positsioon. Debütant Voolaiu usaldus kuulus algrivistuse debütandile Sorgale, kel seni oli hinge all vaid pool tundi koondisejalgpalli duellis Põhja-Iirimaaga. Koduliiga raudkindlalt suurim täpsuskütt paistis silma tohutult nakkava tahte ja töökuse, rohkete avanemiste ja pealelöökidega. Pole vähimatki kahtlust: Sorga vääris sel õhtul väravat. Võib ka arvata, et ründajatepõuda arvestades võttis floralane vähemalt lähiajaks Voolaiu esimese valiku õiguse endale.
Piits või präänik? Kui muus osas sai Voolaiu ja tema Valgevene ametivenna Mihhail Marheli olukorda võrrelda kui kaht veetilka (tõsi, Eestil oli enne omavahelist madistamist tabelis kolm ja Valgevenel neli kaotust), siis ühes torkas silma suur erinevus. Voolaid sai terve suve täies rahus esmakatsumuseks atra seada, Marhel aga pidi kodumaal taluma umbusust tulenevat päris raju kriitikat.
«Jah, tunnetan negatiivset hoiakut, aga üritan sellele võimalikult vähe tähelepanu pöörata. Kui kõik kõrvaline endasse lubada, võib küll vist hulluks minna! Meeskond pole mu käe all pidanud veel ühtki mängu. Ma ei tea, millel kriitika põhineda saab. Aga ma ei pelga, sest annan aru, et ses ametis on avalik tähelepanu ja surve vältimatu,» lausus Marhel päev enne esimest mängu.
Kas nüüd peaksime ka meie hakkama Voolaidu rappima?
Hollandi väike koopia. Juba esmaspäeval rivistub samale Lilleküla murule sootuks teisest puust vastane. Pärast mõneaastast mõõna noorte staaride vedamisel uue hingamise leidnud Holland pakub Voolaiule&Co-le testi, mille järel saavad nii uus treener kui tema hoolealused loodetavasti selja sirgu lüüa ja öelda: orjarüü on õlult heidetud.
Loodan, et Voolaid julgeb jääda truuks eilsele 4-3-3 joonisele. Miks? Eks ikka seepärast, et Hollandi totaalne jalgpall juhindub juba aastakümneid (ka halvematel aegadel) just sellisest mängufilosoofiast. Oleks hea võrdlusmaterjal.