Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/09/06/12536678t1hde7c.jpg)
Sõitsin teisipäeval Tallinna linnatänavatel õhtuse tipptunni lõpus autoga kodu poole, kirusin teosammul liikuvat autorivi ning mõtlesin, et oleks viimane aeg laiskusest jagu saada ja hakata linnasiseseid sõite jalgrattaga tegema. Selline sissejuhatus on päris paslik spordikolumnile, mis näeb trükivalgust Baltikumi suurima rahvaspordisündmuse nädalavahetusel, kus seitsme pöialpoisi leksikat kasutades tegutsevad punapõsksete õnneseente kõrval pahurate torisejate hordid, kelle jaoks on ühe vägeva ürituse hüvanguks kaheks päevaks autost lahkumine liiga suur pingutus.
Aga see selleks. Alanud lugu tüürib hoopis teise suunda, sest tol teisipäeva õhtul autoroolis olles keerasin raadioaparaadi uudistesaatele ning sain paraja jahmatuse osaliseks, sest saatest kostis minu kõrvu nutetud häälega proua, kes rääkis, kuidas tal on jalad alt tõmmatud ning tööisu eluks ajaks kadunud.