Taavi Libe kolumn: sportlane ei tohi muutuda treeneri isiklikuks nuumveiseks

TV3 saatejuht Taavi Libe. FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Sõitsin teisipäeval Tallinna linnatänavatel õhtuse tipptunni lõpus autoga kodu poole, kirusin teosammul liikuvat autorivi ning mõtlesin, et oleks viimane aeg laiskusest jagu saada ja hakata linnasiseseid sõite jalgrattaga tegema. Selline sissejuhatus on päris paslik spordikolumnile, mis näeb trükivalgust Baltikumi suurima rahvaspordisündmuse nädalavahetusel, kus seitsme pöialpoisi leksikat kasutades tegutsevad punapõsksete õnneseente kõrval pahurate torisejate hordid, kelle jaoks on ühe vägeva ürituse hüvanguks kaheks päevaks autost lahkumine liiga suur pingutus.

Aga see selleks. Alanud lugu tüürib hoopis teise suunda, sest tol teisipäeva õhtul autoroolis olles keerasin raadioaparaadi uudistesaatele ning sain paraja jahmatuse osaliseks, sest saatest kostis minu kõrvu nutetud häälega proua, kes rääkis, kuidas tal on jalad alt tõmmatud ning tööisu eluks ajaks kadunud.

Mõnesekundilise kuulamise järel sain aru, et õnnetu intervjueeritav on Eesti vehklemistreener Helen Nelis-Naukas, kelle õpilane Katrina Lehis andis samal päeval avalikult teada oma otsusest treenerit vahetada. Vehklemistreeneri jutt oleks spordiuudiste asemel hästi passinud ka põllumajandusteemade rubriiki. Jutt noore varsa enda hõlma alla võtmisest, kasvuraskustega rinda pistmisest ning isiklikest ohverdustest jätsid mulje, et paremal juhul on tallist pihta pandud uhke omaniku tõumära, halvemal juhul põllult ära veetud nuumveis.