Postimehe aruanne: halloo, kus on meie kaitsjate kindlus ja sitkus?

Eesti kapten Ragnar Klavan koondise viimatises mängus Hollandiga.

FOTO: Mikhail Kireev / Sputnik

Eesti jalgpallikoondis jätkab EM-valiktsüklis valitud kursil. Viis mängu, viis kaotust, väravate vahe 2:18. Kus me pärast mängu Hollandiga asume ja kuhu edasi võiksime triivida?

Neile küsimustele otsib vahetult pärast 0:4 kaotust esimesi vastuseid Postimehe ahjusoe aruanne.

Kaitseliin kui näotu läbisõiduhoov. Oleme pidevalt korrutanud: meie tugevus peitub kaitsemängus. Korralikul tasemel kaitsjaid – eriti keskkaitsjaid – oleme kasvatanud tunduvalt enam kui poolkaitsjaid või ründajaid. Tänane mäng aga avas justkui uue paradigma: ründajad said päevatööga üldjoontes hakkama, tagumine osakond hüppas lati alt läbi. Seda mängus, kus pigem loogiline ja tavaline vastupidine olukord.

Erik Sorgal, Henrik Ojamaal ja Sergei Zenjovil jäi(d) sedapuhku Hollandile värav(ad) küll löömata, ent nendele etteheidete tegemine oleks võhiklik. Küll tuleb kahjuks nuutida kaitsjaid.

Ragnar Klavan ja Joonas Tamm olid juba reedeses duellis Valgevenega ebakindlad. Hollandi vastu läks veel kehvemini. Külaliste avaväravas lasus peasüü Klavanil – ent patust polnud ilmselt päris puhas ka Tamm -, teise puhul tuli Tammel kanda selge ainuvastutaja rasket koormat. Kolmas sündis Memphis Depay meisterlikkusest, neljas standardolukorrast.

Lihtne. Jah. Isegi liiga lihtne.

Joonas Tammel on põhjust järelemõtlemiseks.

FOTO: Mikhail Kireev / Sputnik

Kes Martin Reimi viiest kaitseliini armutult nuutis, nägi nüüd loodetavasti, millised on omakorda neljase miinused. Üks lisakeskkaitsja suurendanuks oluliselt võimalust, et Hollandi 17. minuti avavärav jäänuks sündimata. Või vabandust, sündinuks hiljem.

Igatahes on peatreener Karel Voolaid silmitsi küsimusega: kuidas ja kellega minna kaitseosakonnas edasi? Klavan on Eesti oludes endiselt ekstraklassist mängija, legend, aga tema viimased sooritused jätavad selgelt paremat soovida. Nigela vormiga ei õnnestu ka liidriseisust loodetult kaaslasteni viia. Nii ongi järjest rohkem näha, et seda rolli võtab väljakul üle Karol Mets – ka siis, kui viibib seal koos Klavaniga.

Ragnar Klavan on Eesti oludes endiselt ekstraklassist mängija, legend, aga tema viimased sooritused jätavad selgelt paremat soovida. 

Nii või naa, enam pole kaitses Raio Piiroja sugust meest, kes hoolimata olukorrast ja vastase võimsusest ikka ja alati väljakul põles, tahtis ja kõiki võitlema nakatas. Vajame sellist natuuri praegu isegi rohkem kui mõnd virtuoosi.

Julguse eest ei saa pragada. Teist korda Eesti koondise ohje hoidnud Voolaid lausus päev enne mängu: «Tahan murda suhtumist, et nii tugevaid vastaseid on võimalik murda ainult teravate kontrate ja standardolukordade abil. Soovime rünnata ka nii, et suudame teha rohkem kui kaks-kolm täpset söötu.»

Meeskond vähemalt üritas peatreeneri eest sõna pidada. Kui vähegi võimalik, püüti surve alt välja tulla mõtestatud söötudega, mitte pimesi palli oranžide vastaste tagalasse prõmmides. Jah, enamasti oli vastaste pressingu kvaliteet lihtsalt niivõrd kõrgest klassist, et järgnes ikkagi pallikaotus. Aga kaugelt rohkem kui ühe käe sõrmedel kogunes ka õnnestumisi, kus leiti Hollandi liinide vahel ruumi ja suudeti rünnakut loogiliselt jätkata.

Karel Voolaid.

FOTO: Tairo Lutter

Säärase tarmukuse eest tuleb Voolaidu kiita. Isegi siis, kui vahel oli see riskantne. Isegi teades, et nii «küpsetasime» ise endale kohe teise poolaja alguses äärmiselt valusa teise värava. Aga see on ainuke viis helgemasse homsesse. Oleks meil vaid veidigi kvaliteetsemaid mängijaid, kelle igapäevane oskustepagas võimaldaks palli meisterlikumalt läbi nende tsoonide vedada…

Arvestagem: meie parim (kui mitte öelda ainuke) loov mängija Konstantin Vassiljev jäi sunnitud vigastuspausile. Tema puudumist oli vägagi märgata. Maagiat, millega Kostja kuue aasta eest siinsamas Hollandit esmalt kollitas ja seejärel kaks korda lollitas, polnud lihtsalt kuskilt võtta.

Kindel ja tasakaalus Holland. Aga mida öelda Hollandi kohta? Kui enne mängu oli palju juttu uuest nooruslikust lainest, siis tegelikult nägime küpset võistkonda. Miks Hollandi kaks eelmist külaskäiku niivõrd mälestusväärseteks kujunesid? Sellepärast, et toonased Oranjed olid hirmkõvad ründeliinis, aga haavatavad tagapool.

Nüüdne Holland on ideaalselt tasakaalus meeskond. Keskkaitsepaar Virgil van Dijk – Matthijs de Ligt on maailma üks paremaid, nende ees patrullimas Frenkie de Jong, kelle rahu ja oskustepagas ühe 22-aastase palluri kohta võrratul tasemel. Ründetrio Memphis Depay – Ryan Babel – Donyell Malen vahetas pidevalt kohti, külvates sel moel Eesti kaitsesse segadust. Polnud põrmugi juhuslik, et just Babel kahe tabamusega mängu saatuse otsustas, Depay kolmanda ja Meistrite liiga võitja Georginio Wijnaldum neljanda lisas.

Väike publikurekord. Tasus loota, et sel õhtul puruneb Eesti kodumängude absoluutne publikurekord. Aastal 1938 vaatas kohtumist Lätiga erinevatel andmetel 12 000 – 12 500 silmapaari. Siis triumfeeris Eesti (senini viimast korda) Balti turniiril, mispeale publik Kadrioru murule tormas ja sangarid õlgadele tõstis.

Nüüd sääraseks peoks alus puudus, kuid Lilleküla kogunenud 11 006 inimest said omamoodi väikese rekordi sepistajateks ometi. 2011. aastal vaatas Eesti – Iirimaa EMi play-off madinat 10 811 silmapaari, mis püüdis tänini Eesti koondise Lillekülas peetud mängude tippnäiduna.

Eesti neiu näitamas sümpaatiat äsja UEFA aasta mängijaks valitud Virgil van Dijkile.

FOTO: Raul Mee / AP

Kurb retk kaugesse minevikku. Eestil on EM-valikgrupi tabelis viis kaotust viiest. Ees on ootamas kolm kohtumist: võõrsil Valgevene, kodus Saksamaa ja võõrsil Hollandiga. Viimati juhtus 1996. aasta EMi valiksarjas, kui jäime päris nullipoisteks. Toona oli alagrupis viis, nüüd neli vastast, aga suurt pilti see vast eriti ei muuda.

10. oktoobri duellis Valgevenega on mängus midagi märksa enamat kui esimesed punktid ja lootus siiski alagrupi viimasest kohast pääseda. Või vähemalt üks punkt, et täielikku häbipuna vältida. Kaalul on meeskonna au ja terve Eesti jalgpalli tervis. Pole niivõrd suurt vahet, kui suurelt või väikselt Hollandile ja Saksamaale kaotame. Õige lakmuspaberina tuleb võtta heitlusi võimetekohaste vastastega.

Sel neljapäevaõhtul selgub, kas tänane A-koondis on võimeline publikule ja uutele põlvkondadele andma sõnumi: meis on sisu! Kui ei ole, pole midagi parata – tuleb asuda taas uue peatreeneri otsinguile. Siis pigem juba välismaalt. Ehk oskab välismaine pilk avastada pilkases pimeduses prao, kust võiks valguskiir paista. Nagu kunagi leidsid Teitur ja Arno. Kui tulemustes juba oleme ajas kümnendeid tagasi läinud, ärgem siis häbene minna ka suurtes otsustes.

Aga sellest kõigest juba täpselt kuu aja pärast. Või õigemini: loodetavasti ei tõusegi see teema kunagi päevakorda…

Tagasi üles