Postimehe aruanne Hollandist: nõrk vaim ja mitmed vastuseta küsimused

Need näod ütlevad kõik...

FOTO: Mihkel Maripuu

Eesti võrkpallimeeskonna 0:3 kaotus Montenegrole mõjub kahtlemata külma dušina, mida vahetult pärast mängu seedida ütlemata keeruline. No ei lähe kuidagi alla!

Ometi on Postimehe ahjusoe aruanne Rotterdamist nüüd ja praegu teie ees. Võtke või jätke…

Oleks, oleks, oleks… Jättes kõrvale Gheorghe Cretu eilse otsuse põhimehed kahe geimi järel puhkama kutsuda, lahkusid nii Eesti koondislased kui fännid saalist mõnusa tundega: meeskond elas, võitles, tahtis. Täna saime teada, mida tähendab tegutsemine pingevabas olukorras ja siis, kui sa pead võitma. Ja mitte üksnes võitma, vaid võitma võimalikult kindlalt.

«Ma ei karda seda välja öelda – olemegi nii head!» kirjeldas Renee Teppan teise geimi võitu maailmameister Poola vastu. Tahtmata kuidagi Teppani öeldut maha teha, nägime täna: me ei ole siiski nii head.

Pole ülemäära suurt mõtet arutleda, kuidas läinuks kõik eile või täna, kui Cretu kasutanuks duellis Poolaga soodsat võimalust ja läinuks täispangale. Selles võrrandis on liiga palju tundmatuid. Üks on aga kindel: peatreener vastutab tulemuse eest. Tänane tulemus oli kohutav, sest…

… meeskonna vaim oli nõrk. Eesti juhtis avageimis 23:21 ja teises 23:19 ning loovutas mõlemal korral Montenegrole neli punkti järjest. Kaotasime need geimid 23:25 ja 28:30. Esimeses vaatuses tähistas 24:23 Montenegro esimest eduseisu üleüldse. Tegime selles geimis üheksa – jah, üheksa! – serviviga. Montenegro sai meie eksimustest üle poolte (13) punktidest. Sellega ongi kõik öeldud, lihtsalt kinkisime sisuliselt otsustava geimi vaenlasele.

Ehkki teise geimi lõpus päästsime kolm geimpalli (ehk võitlesime raskes seisus), kaotasime kõik pingelised lõppvaatused. Ega’s ilmaasjata öelda, et alates 20-st algavad mängumeeste punktid. Järelikult ei ole sinisärgid ikka piisavalt mängumehed. Karm, aga tõsi.

Ühe õnnetus on teise õnn - Montenegro võttis lahkelt vastu, mida Eesti pakkus.

FOTO: Mihkel Maripuu

Mäletate, mida tähendas Eesti naistele (ja kõigile kaasaelajatele), kui nad EM-finaalturniiril ajaloo esimese geimi võitsid? Tohutult palju. Seletamatu emotsiooni sai avageimi võidust ka Montenegro. Meie endi plätserdamine andis neile tuule purjedesse ja kuigi seejärel suutsime 7:13 kaotusseisust priiks rabelda, oli debütantide meelekindlus ikka kõrgemast klassist.

Nendel polnud midagi kaotada. Nemad tahtsid võita. Meil oli kõik kaotada. Me kartsime võita. Lihtne ju. Kuigi üldiselt kehtib eriti suurvõistlustel loogika: tugevam ja kogenum võtab oma. Jõu, oskuste ja vilumusega. Eestil oli platsil ridamisi mitme finaalturniiri kogemusega meest, aga seda pagasit ei osatud enda kasuks kallutada.

See ei ole kivi mitte ainult mängijate endi kapsaaeda. See on ka kivi peatreeneri kapsaaeda.

Milleks see pikk pink? Arvan, et sellise mängu järel pole suuremat mõtet arutleda, kes mängis halvasti ja kes veel halvemini.

Pigem esitaks mõned retoorilised küsimused.

Kas sidemängija vahetus – Markkus Keel asendas Kert Toobalit teises geimis seisul 7:13 – oli ainuke, millega peatreener Cretu lootis mängu päästa? Järgmise kardinaalsema muutuse tegi ta alles kolmandas geimis seisul 5:8, tuues Renee Teppani asemele Hindrek Pulga.

Markkus Keel tuli platsile teise geimi keskel ja jäi sinna mängu lõpuni.

FOTO: Mihkel Maripuu

Cretu pahandas eile Eesti ajakirjanikega ja tähtsustas, kui oluline oli kõigi meeste sissemängimine. «Nüüd tean, et kõik on mänguvalmis ja hea emotsiooniga,» rõhutas ta. Samuti oleme tähtsustanud, et meil on piisavalt pikk ja heal tasemel pink. Miks siis täna neid «valmis mehi» ja pingi pikkust ei kasutatud, kui vanker lootusetult kraavi poole veeres?

Robert Täht tõi teise geimi lõpus üles paar uskumatut palli, kuid meie liider oli platsil mitmel puhul närviline. Cretu ei kutsunud teda kordagi rahunema ja kindlust koguma. Miks?

Imele lootes. Tabelis null punkti kahest mängust ja alagrupi (eeldatava) autsaideriga juba mängitud, tundub edasipääsust rääkida juba natuke kohatu. Ometi: kolm mängu on ees, Poola ja Holland minemas oma teed ja kõik on siiski veel võimalik. Vana turniirisüsteemi – kui peeti kolm mängu – oleksime nö. surnud, nüüd veel ei ole.

Aga et veel tõusta, on küll vaja müstilist muundumist. Eelkõige meeste peades.

Kas mängudes Tšehhi, Hollandi ja Ukrainaga ollakse väikeseks (või suureks) imeks suutelised? Lähme täna magama sellise ootamatu küsimusega.

Tagasi üles