PM Hollandis. Skaudipäevik: elu-surma peale mäng, välkkiire ründaja ja x-faktor

Tšehhi meeskond ja diagonaalründaja Jan Hadrava (nr 2).

FOTO: JAKUB PIASECKI / CYFRASPORT / imago images / Newspix

Eesti võrkpallikoondis asub täna EM-finaalturniiril vana tuttava Tšehhiga võitlusse võimalikult raskes seisus. Hakkama tuleb saada nii võidukohustuse kui eelmise EMi seitsmenda meeskonna kahe liidriga.

«Tšehhi on meile vana tuttav. Oleme omavahel palju mänginud ja saladusi ei tohiks kummalgi olla,» ütles Eesti koondise abitreener Alar Rikberg hakatuseks.

Tõsi ta on: eelmisel aastal madistati Euroopa Kuldliiga finaalis (Eesti võitis võõrsil 3:0), Challenger Cup’il (3:1 Tšehhile) ning kolme aasta eest kaks korda EM-valiksarjas (kummalegi üks 3:0 võit). Lihtne aritmeetika reedab: viimaste mängude seis on viigis, mis tähendab, et tulist andmist tasub oodata ka täna õhtul.

«Saab olema nii-öelda elu ja surma peale mäng igas mõttes. Oleme otsesed rivaalid nii võitluses alagrupist edasipääsu nimel kui ka, mis seal salata, olümpia valikturniiri viimase pileti jahil. Ka senised omavahelised tulemused ja Euroopa rankingu kõrvutamine annab tunnistust sellest, et peaksime olema võrdsed vastased,» lausus Rikberg veel enne finaalturniiri algust.

Rotterdamis seni toimunu on tänase heitluse kaalu ja pinget ainult kasvatanud. Ja kordades kasvatanud.

Mõlemad meeskonnad on EMi alustanud võimalikult halvasti. Tšehhid jäid üleeile 1:3 alla Ukrainale, meie üleeile sama skooriga Poolale ja eile ootamatult 0:3 Montenegrole. Seega on nii Gheorghe Cretu kui Michal Nekola juhendatavad meeskonnad enne omavahelist duelli sisuliselt «selg vastu seina» olukorras. Eriti vähe eksimisruumi on endale jätnud Eesti, lisaks toetab Tšehhit veel üks oluline eelis: nemad said eile nautida puhkepäeva, Eesti mängis (kohutava partii) Montenegroga.

Meie trumbid: temporünnak ja serv

Tšehhid kuulusid aastatuhande vahetusel Vana Maailma tippu, kui tulid EMil kaks korda järjest (1999 ja 2001) neljandaks. Ka vahepeal oldi finaalturniiridel püsikülalised, ent veerandfinaali jõuti uuesti kahe aasta eest.

Nüüdse Tšehhi meeskonna juures toob Rikberg välja kaks võtmetegelast: nurgaründaja Donovak Džavoronoki ja diagonaal Jan Hadrava. Mõlemad teenivad elatist maailma tippliigades, Džavoronok Itaalias Monzas ja Hadrava Poolas Olsztynis.

«Džavoronok on nende rünnakuliider – noor, pikk, eriti hea kõrgetel pallidel. Kahjuks on Itaalias ka ta vastuvõtt tunduvalt paremaks läinud. Hadrava on mänginud aastaid Poolas ning seega paljudele meist tuttav suurus. Tema trump on serv, krutib vasakuga eriti vastikult. Ta tegutseb kiirustel, milleni meie võistkonnast keegi ei küüni,» kirjeldas Rikberg vastase kahe kahuri omadusi.

 Ta tegutseb kiirustel, milleni meie võistkonnast keegi ei küüni.

Alar Rikberg Jan Hadravast

Ning jõudis sujuvalt olulise taktikalise nüansini: «Aastaid oli tšehhide suurim probleem, et sidemängija Jakub Janouchi aeglane mäng ei sobinud Hadravale kohe üldse. Näiteks 2016. aasta EM-valikmängus meiega istus Hadrava nukralt pingil ja hoopis Michal Finger tegi mis ise tahtis. Aga nüüd on Janouch õppinud kiiremini tegutsema.»

Rääkides vastase sidemängijatest, on EMi algus lisanud puremiseks kerge x-faktori. «Avamängus Ukrainaga tõid nad Janouchi asemel sisse Pavel Bartoši. Tema tõi neile ka geimivõidu. Meie jaoks on tegemist tundmatu suurusega,» märkis Rikberg ega osanud aimatagi, kellega tšehhid täna lahingusse tulevad.

Seevastu tšehhide suurimad nõrkused nimetas Rikberg aga sekunditki mõtlemata. «Võrgu keskel peaks meil olema selge eelis. Sealt ründavad tšehhid vähe, meie aga proovime tempomehi võimalikult palju kasutada. Samuti saab nende liberot serviga suruda ehk vastuvõttu lõhkuda. Nii enda serv kui vastuvõtt saavad seega olema olulised,» tõi Rikberg välja.

EMiks valmistudes jäi Tšehhi Euroopa Kuldliiga äärmiselt tihedas alagrupis Valgevene järel napilt teiseks ega pääsenud Tallinnas toimunud finaalturniirile. Seejärel peeti kaks kontrollkohtumist nii Slovakkia, Prantsusmaa kui Portugaliga.

Tagasi üles