Postimehe aruanne Hollandist. Särata ja surnud vollekoondis vajab uusi tuuli

Gheorghe Cretu laseb emotsioonid valla. Kasu sellest paraku ei sünni.

FOTO: Mihkel Maripuu

Eesti võrkpallikoondisel on EM-finaalturniiri tabelis kolm kaotust. Kolmest mängust. Ja null punkti. Kas me osanuks seda halvemaski unenäos näha? Ei. Kuidas edasi? Kuidagi teisiti.

Pärast kaht järjestikust 0:3 sauna – esmalt Montenegrolt ja täna vanadelt sõpradelt tšehhidelt – on paslik aeg anda tervikdiagnoos Eesti koondise tervisele. Õigemini: läbi suve kestnud haigusele.

Eile ja täna saime teada, et reedel Poola vastu näidatud võitlus ja «hiilgav teine geim» olid sügavalt petlikud. Kes veel enne ei teadnud: treeningmäng ei näita mitte kui midagi. Täpselt nagu ei näidanud kõik eelnenud treeningmängud – mille eest, tõsi, EM-tabelisse punkte ega nulle ei kirjutatud.

Sisult ja vormilt oli Poola – Eesti (3:1) täpselt samasugune kontrollkohtumine kui need eelmised. Maailmameister andis meile võimaluse punkt(e) napsata, aga me ei tahtnud üritadagi. Peatreener arvas, et see olnuks ülemäära suur risk, kutsus põhimehed puhkama ehk eelistas ebaloomulikumat võtet. Tema teab ja vastutab.

Eilne krahh Montenegro vastu tuli nagu välk selgest taevast. Kaotasime kõik geimid kahe punktiga. Jah, võime jääda igaveseks arutlema: mis saanuks, kui me esimeses ja/või teises geimis soliidset eduseisu hoida suutnuks. Osanuks kasvõi ühe pingelise geimi enda kasuks kallutada. Ei osanud. Punkt. Oleksid ei loe. Eriti kui neid on debütandi vastu kolm tükki ühtejutti.

Tänane heitlus Tšehhiga kujunes juba igas mõttes päästmiseks. Esimene geim läks ära vastuhakuta, teine sümpaatse võitluse järel, kolmas… Seda on isegi raske kirjeldada: juhid 22:19, siis veel 24:22, sul on neli geimpalli ja sa kaotad ikkagi 26:28. Jah, vastaseid soosis lõpus mitmel korral ka millimeetrine vaideõnn, aga sellegipoolest.

Ardo Kreegi viies EM on toonud üksnes pettumusi.

FOTO: Mihkel Maripuu

Faktid jäävad faktideks, ja neid ei õnnestu kuidagi maskeerida: oleme seni kaotanud kõik pingelised geimilõpud. Ehk mängumeeste punktid. Ehk et me ei ole vähemalt sel EMil mängumehed.

Oli ühtpidi üllatav, teisalt Montenegro-hävingu järellainetusena loogiline, kuidas Gheorghe Cretu hoolealused tänast ellujäämismängu alustasid. Kui sul pole enam midagi kaotada ja ühtäkki on tablool numbrid 8:17, siis… Sa ei ole valmis.

Platsilt vaatas vastu sulaselge kaos. Meeskond, mis oli lagunenud. Närtsinud. Närviline. Tahtejõuetu. Alistunud. See ei ole Eesti võrkpallimeeskonna tavaline nägu, sugugi mitte. See oli võõras ja valus ja ängistav vaatepilt.

Platsilt vaatas vastu sulaselge kaos. Meeskond, mis oli lagunenud. Närtsinud. Närviline. Tahtejõuetu. Alistunud. Selline ei ole Eesti võrkpallimeeskonna tavaline nägu.

Jah, ma tean – nagu juba eelpool mainitud – teises ja kolmandas geimis meeskond võitles. Aga taaskord: kõik see kandis pitserit «päästmine». Juhtisime 20:17, kuid ei suutnud TAAS õlekõrrest haarata. Tšehhid tegid teises geimis kümme serviviga, aga me ei osanud seda enda kasuks mängima panna. Kui ühel on üksteist geimpalli ühtejutti ja teisel mitte ühtegi, siis lõpuks paratamatult kirves langeb.

Seekord täpselt nii läkski. Praegu pole mõtet arutleda ega arvutada, kas ja milline lootus meil siiski edasipääsuks on säilinud. Jah, matemaatiliselt on see endiselt täiesti olemas. Aga et sellest tõsiselt mõelda ja rääkida, peab meeskond mängima hakkama. Seda imet ei paista küll kuskilt enam juhtuvat.

Jah, muidugi kaks kohtumist on jäänud ja tibusid on ikka mõistlik kevadel lugeda, aga: Cretu võlukepp ei toimi enam. Kurb, aga pidulik. Meeskond ei mängi ega naudi, vaid kangutab. Ja kaotab. Selle eest kannab vastutust treener. On aeg muutusteks.

Tagasi üles