PM Hollandis. Kert Toobal: meeskond vajab muutusi

Eesti vollemeeskonna kapten Kert Toobal (paremal) embamas temporündaja Ardo Kreegiga. Foto: Mihkel Maripuu

Eesti võrkpallikoondise kapten Kert Toobal tunnistas pärast nelja kaotust EM-finaalturniiril ja punktita jätkamist, et meeskonnas peavad toimuma mingid muutused.

«Me ei saanud alagrupist edasi ehk ei täitnud eesmärki. Keegi ei ürita otsida ainsatki vabandust. Ebaõnnestusime. Aga et seis päris selline on…» tõdes Toobal ja vangutas üsna pikalt pead.

40-aastane ja viiendat korda EM-finaalturniiril kaasa löönud sidemängija üritas vaadata karmide numbrite – neli kaotust, null punkti ja geimide vahe 2:12 – ja põhjuste taha. «Ma ei ole paadunud optimist, kes käib ringi, rõngad pidevalt silme ees. Meil on olnud ka trenne, kus närviliseks läinud. Ma tean, et sellised asjad ei mõju meile hästi. Seda on olnud ka varem, aga nüüdsest vähem,» viitas Toobal ettevalmistuse ajal õhus olnud ärevatele märkidele.

Milline on meeskonna tulevik?

Toobal: «Mida me saame teha? Me saame näiteks treenerit vahetada. Siis võib midagi tulla. Aga kõik võib minna tagasi rütmi ka siis, kui jätkame sama treeneriga. Mängijad on need, kes meil on. Kes lõpetab, kes ei lõpeta. Kui keegi muidugi üldse lõpetab. Aga seda tunnen küll, et teatud tasakaalud mängijate vahel on natuke paigast nihkunud. Ühed nõuavad endilt rohkem, on närvilisemad ja vihastavad, teistel ei ole justkui üldse emotsioone – vahet pole, kas meil läheb hästi või halvasti. Võib-olla on neid teisi natuke liiga palju, ma ei teagi. Igatahes on need käärid mängijate vahel päris suured.»

Ta ei maininud kordagi konkreetselt, et näeb lahendusena peatreener Gheorghe Cretu lahkumist. Ka mitte sellekohase konkreetse küsimuse peale. Parimal juhul võis seda vaid ridade vahelt välja lugeda.

«Ma ei tea, kas te tahate päid. Fakt on see, et me ei suutnud eesmärki täita. Aga kes vastutab? Ma ei tea. Terve meeskond. Aga selge on see, et mingid muutused peavad tulema,» mõtiskles Toobal.

Hollandilt saadud 1:3 kaotuses tõi Toobal välja nii positiivset kui negatiivset. «Läksime ja mängisime vähemalt suure hooga. Teadsime, et vastaste diagonaal hakkab ühel hetkel tegema. Aga lõpuks sai lisaks Nimirile määravaks see, et nemad suutsid säilitada rahu ja meie mitte. Teatud hetkedel – näiteks teise geimi lõpus – läks meil jälle silme eest täiesti mustaks. Selliseid närvitsemisi peame iga hinna eest suutma vältida. Oleme seetõttu nii mitu korda piki päid saanud, et…» kahetses Toobal meeskonna enesekontrolli minetamist.