/nginx/o/2019/09/18/12570901t1h6df7.jpg)
Eelmisel aastal lõpuni ehitatud A. Le Coq Arena mahutab 14 336 pealtvaatajat. Kui staadionile tuleb täismaja, on seda enam, kui on elanikke Kuressaares, Sillamäel, Valgas, Võrus, Paides, Jõhvis või Haapsalus. Sellisel kujul oleks A. Le Coq Arena suuruselt üheksas linn Eestis! Kui staadionile kupatada kõik Maardu elanikud, jääks vaid 853 väravate taha. Sisse ei mahuks ka 1077 rakverelast ja 3189 viljandlast.
Sedaviisi asja võttes asetub paljugi hoopis teise valgusesse. Millises suures jalgpalliriigis saab mõni staadion oma mahutavuse numbriga olla riigi linnade esikümnes? Sageli kurdame ise, et jalgpalli käib vaatamas vähe inimesi. Aga kas pole mõtlemapanev, et näiteks 3. augustil Moskvas toimunud Vene jalgpalliajaloo kõige suurem madin Spartaki ja Dinamo vahel jättis 45 000 mahutaval Spartaki staadionil tervelt 10 000 kohta vabaks? Moskvas elab 13 miljonit inimest ja Venemaa on jalgpalliriik! Jah, praegu pakub kõige suuremat pinget Moskvas Spartaki ja CSKA duell, kuid veel kord: Moskvas elab 13 miljonit, koos eeslinnadega hinnanguliselt 17 miljonit inimest!
Analoogseid näiteid leiab veel. Brasiilias oli eelmisel kümnendil kohalike meistrivõistluste keskmine publikuarv 5000 pealtvaatajat. Kuna tippmängud tõmbasid kümneid tuhandeid, tähendas see, et väga paljudel mängudel oli huvilisi ainult paar tuhat. Ehk siis: staadionitel haigutas visuaalselt suur tühjus.
Tänapäeval toimuvad igas linnas vahvad üritused, eriti suviti. Iga linn püüab vormida oma kuvandit. Kellel on lillelaat, kellel pärimusmuusika, kellel kontserdisari. Sellised üritused saavad osaks linna identiteedist. Meie jalgpalli rahvusstaadion on just identiteediloomes väga tugev. Esimene A-koondise mäng toimus seal 2. juunil 2001, kui kohtusime hirmkõva Hollandiga. Meedia oli enne seda elevil, muu hulgas päriti tänaval rahvalt, mida mängult oodatakse. Ja ühed väikesed poisid vastasid, et nemad ootavad kuulsaid hollandlasi ja elavad neile kaasa...
Mäng ise kujunes haaravaks: Andres Operi ja Indrek Zelinski väravatest läks Eesti kaks korda juhtima ja staadion oli hullumas. See oli midagi ootamatut. Olen ikka mõelnud neist ajalehes sõna saanud poisikestest: kas nad olid ise staadionil või teleri ees? Ja miskipärast olen veendunud, et Eesti esitus, väravad ja sedavõrd reaalne võimalus Hollandit võita koos kõigi emotsioonidega kallutasid nad kindlasti Eesti poole.
Võimas identiteetide lahing toimus 27. märtsil 2002, kui seni Lilleküla staadioni nime kandnud rajatis oli ametlikult A. Le Coq Arena: Eesti alistas Venemaa 2 : 1. Tribüünidel laiutas ülbe loosung, mis teatas, et peremehed on tagasi. Minu ees pani üks seltskond lehvima NSV Liidu sirbi ja vasaraga punalipu, mille nad märkuse peale, et olematute riikide lippude avalik lehvitamine on keelatud, kokku rullisid. See oli Eesti jalgpalli vabadussõda oma uues kodus ja nagu päris Vabadussõda, oli ka see võidukas.
Mida kõike oleme oma vuti rahvuskodus näinud ja kogenud! Cristiano Ronaldot ja David Beckhamit ning Hispaania staare! Me oleme võitnud siin kahekordset maailmameistrit Uruguayd koos eelmise MMi parima mängija Diego Forlaniga. Oleme võõrustanud Brasiiliat.
Positiivsel kombel oleme me rahvusstaadionil mängitud kohtumistega viigis, aga väravate vahet arvestades isegi plussis: 101 mängu, 38 võitu, 38 kaotust ja 25 viiki, väravaid 113 : 106. Sealjuures on olnud ka paremaid aegu, kui meie võitude arv on kaotuste omast olnud suurem: viimasest kuuest mängust saadud viis kaotust ühe viigi kõrval on toonud praeguse tasakaalu. Ühe väikese riigi jalgpalli kohta ja arvestades seda, et oleme siin mänginud kõvade vastastega, on tegemist olnud väga hea kodustaadioniga.
Jääb soovida, et edaspidi tuleb A. Le Coq Arenale võimalikult palju inimesi, et tuleb sagedamini ka täismaja ning staadion õigustab end Eesti suuruselt üheksanda linnana.
Eesti linnad ja A. Le Coq Arena
Olen reastanud kõik vähemalt 5000 elanikuga (kokku 24) Eesti linna ja asetanud need võrdlusesse A. Le Coq Arena mahutavusega. Selgub, et jalgpalli rahvusstaadion oleks suuruselt üheksas linn. Linnade elanike arv pärineb Eesti statistikaameti koduleheküljelt ja on 2018. aasta seisuga.