/nginx/o/2019/09/16/12565855t1h2fbf.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/09/18/12571464t1h4abd.jpg)
Eesti võrkpallikoondis lõpetas EM-finaalturniiri viie mängu, viie kaotuse, null punkti ja geimide vahega 2:15. Mida me oskame selle kõige peale kosta?
Postimehe aruanne Hollandist: ja olemegi punased laternad… (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teine koosseis jäi trammi alla. Arvatult andis Gheorghe Cretu võimaluse teisele ešelonile. Suuremat koormust – kui nii lühikese mängu kohta üldse nii saab öelda – kandsid Markkus Keel, Martti Juhkami, Andrus Raadik, Timo Tammemaa, Andri Aganits ja Hindrek Pulk, samuti Rauno Tamme ja teise geimi alguses Rait Rikbergi asemel sekkunud Silver Maar. Tavapärastest põhitegijatest said naha märjaks Kert Toobal ja Renee Teppan, seevastu Robert Täht, Ardo Kreek ja Kristo Kollo jäid mängu lõpuni pingile.
Vastus küsimusele, kas meeskonnas leidub sügavust, oli ühene «ei». Vähemalt võrdluses edasipääsu juba varem kindlustanud Ukraina esindusrivistusega küll. Protsentidest ja muust säärasest pole mõtet rääkidagi, mäng oli niivõrd ühepoolne.
Veidi helgem hetk tekkis vaid teises geimis, kui Eesti jaksas võrdselt heidelda seisuni 11:11. Ent siis loovutati kaheksa punkti ühtejutti ja lõpuks kirjutati protokolli numbrid 15:25.
Nullipoisid – uskumatu, aga tõsi… Ehkki edasipääsulootus kadus sisuliselt kolme vooru järel ja teoreetiliseltki eile, ei saa kuidagi öelda, et viimane kohtumine täiesti tähtsusetu oli. Ühelt poolt olid mängus au ja väärikus, teisalt finaalturniiri koht, sellest tulenevad punktid CEVi reitingus ja edasised asetused.
«Jah, tänavune aasta läks tervikuna võssa, aga vähemalt minu jaoks on vahe, kas meeskond läheb siit minema ja järgmisele hooajale vastu positiivses võtmes või ainsagi punktita,» lausus võrkpalliliidu president Hanno Pevkur enne viimast heitlust.
Nüüd teame, et mindi ühegi punktita. Ainsana 24 meeskonnani laienenud EMil. Kui kasutada Amsterdamis tuntud piirkonna nimetust, siis võttis Eesti sisse punase laterna positsiooni. Sääraseks kurbmänguks polnud ilmselt valmis ükski koondise mängija, abipersonali liige ega fänn.
Miks see kõik juhtus, kas ja mis sellele järgneb, kas ja kes lahkub – neil teemadel on kõneldud juba sedavõrd palju, et säästaks end ja lugejaid viimases EM-aruandes neist küsimusist.
Ukraina uue tulemise tagamaad. Ukraina võrkpallis on aga viimastel aastatel toimunud suur ja põhimõtteline muutus. Kui varem on paljud Ukraina päritolu mängijad otsustanud klubikarjääri huvides võtta muu kodakondsuse – tuntuim neist kindlasti 219 cm pikkune tänane Venemaa äss Dmitri Musserski –, siis nüüd enam nii lihtsalt kollasinisest ei loobuta.
Tulemused pole lasknud end oodata: Ukraina on läbivalt edukas juunioride hulgas, A-koondis jõudis tänavu 14-aastase ooteaja järel taas EM-finaalturniirile. Vähe sellest, kohe lunastati ka pääse 16 parema hulka.
Platsi ääres veab meeskonda lätlane Ugis Krastinš, kes endale nii mängija kui seejärel treenerina nime teinud küll Soomes ning kelle poeg Elvis parasjagu samuti Soome koondises EMil müttab. Krastinš-seenior kolis kolme aasta eest Ukrainasse, võttes üle nii sealse koondise kui Lvivi klubi tüüri.
Väljakul teeb aga suurimaid tegusid Oleg Plotnitski, kes virutas eile Eesti kirstu 15 punkti. Plotnitski hakkab uuel hooaja klubivõrkpalli mängima Itaalias Perugias, kus asub Robert Tähega nurgaründajate sisekonkurentsis mänguaja pärast võitlema.