Saada vihje

Kitarrikeeled asendusid vibunööriga: Eesti plokkvibu naiskond pürgib maailmas esinumbriks

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Emily Hõim (vasakul), Meeri-Marita Paas ja Lisell Jäätma.
Emily Hõim (vasakul), Meeri-Marita Paas ja Lisell Jäätma. Foto: Kert Paidre

«Teen trenni tavaliselt kuus korda nädalas, need kestavad keskmiselt 1,5–2 tundi,» alustab 22-aastane Emily Hõim intervjuud. Kui esmapilgul võiks arvata, et tegemist on professionaalse jalg- või korvpalluri treeningkavaga, siis ei. Emily on tipptasemel plokkvibu laskur ning ühtlasi üks kolmest kaunitarist, kes mõlgutab mõtteid MM-tiitlist ja MK-sarja poodiumikohtadest.

Trio ülejäänud liikmed moodustavad Türilt pärit Lisell Jäätma (20) ja Meeri-Marita Paas (17). Pisut ebahariliku spordialani jõudsid Hõim ning Jäätma suuresti vanemate eeskujul. Paas tunnistab ainsana, et plokkvibu sattus tema kätte koolis, kui ühe huviringi raames otsustas ta ennast proovile panna. Spontaansest otsusest sündis edukas sportlastee, mis on kestnud juba kaheksa aastat.

«Emotsioon on totaalselt teistsugune. Sa ei saa palli visates või lüües sellist tunnet, kui tabad sihtmärgi keskpunkti,» iseloomustab Jäätma tiimikaaslaste heakskiidul tagamaid, mis neid vibulaskmise juures hoiab. Lisaks praegusele alale on noorikud harrastanud ka muud: Emily ratsutas, Lisell tantsis ning Meeri tinistas muusikakoolis neli aastat kitarri ja puhus põikflööti.

Plokkvibu laskjad Rumeenia GP-l kõrgeimal poodiumikohal.
Plokkvibu laskjad Rumeenia GP-l kõrgeimal poodiumikohal. Foto: Maris Tetsmann

Tüdrukud kohtusid esimest korda Eesti koondises, sealt edasi hakati üheskoos kirjutama juba ajalugu – esimesel turniiril põrutati koheselt juunioride Euroopa rekord ja tõusti EMi tšempioniteks. Täiskasvanute MMilt nopiti kuues koht. «Iga kord, kui koos laseme, tuleme tagasi hea tulemusega,» konstateerib Meeri.

Kalendritega rahastatakse ettevõtmisi

Plokkvibu näol pole tegemist odava lõbuga ning suuremas osas rahastavad tüdrukud isiklikke võistlusi oma pere rahakotist. «Õnneks on varustuse taganud teatud sponsorid, kuid üldjoontes ei ole rahaga kõige paremad lood,» tunnistab Emily Eesti sportlasele omaselt. «Meie võidusaldo oleks võinud sel aastal olla isegi suurem, kui saanuks käia rohkematel võistlustel. Näiteks MK-sarja poodiumikohad läksid jagamisele riikide vahel, keda meie oleme alati võitnud.»

Olenemata finantsilisest kitsikusest pole vibuässad taevast imet lootma jäänud, vaid otsustasid ohjad enda kätte haarata. «Mõtlesime välja anda kalendri, mida saaksime müüa toetuse eesmärgil. Teisalt anname miskit vastu ka toetajatele, mitte ei küsi niisama raha,» muigab Jäätma. «Ideaalis saaks saadud tulude abil proovida üheskoos MK-sarja,» lisas ta.

Artikli foto
Foto: Georg-Sander Männik

Tippspordis liiguvad suured rahasummad ning hea elujärg. Plokkvibu pole erand ja seda kinnitavad ka näitsikud, aga… «USAs teenid sa reaalselt iga poodiumikohaga kenakese summa. Näiteks Las Vegase turniiril saab võitja 50 000 dollarit,» tutvustab Meeri-Marita sealset profimaailma. «Euroopas, rääkimata Eestist, jääb meie medal tasustamata.»

Eks vahel viskab üle ka!

Tüdrukute treeneriks on Liselli ema Maarika Jäätma, kes nooruspõlves harrastas samuti kõrgel tasemel vibusporti. Tema filosoofia tüdimuse osas on lihtne – kui sport hakkab tüütama, tuleb veel rohkem trenni teha. Ilmselgelt võtab ta seda läbi huumoriprisma. «Kodus on mul sellest maailmast võimatu välja saada, kuigi võistlustel hoiame eraelu ja spordi lahus,» räägib peretütar. «Majapidamises on käsil praegu remonditööd, nii et kui üle viskab, siis värvin seinu või köögikappe.»

Kui üks tiimiliige on praktilise ellusuhtumisega, siis Emily ja Meeri tunnistavad, et neile meeldib vaba aega sisustada hoopiski niisama vedelemisega. «Mulle meeldib tegeleda veebipostituste disainimisega. Tüdimus spordi ja laskmise vastu kaob üldiselt nädalaga,» räägib Meeri.

Intensiivsed treeningud ja pidev võistlemine väljaspool Maarjamaa piire pole trio haridusteed seni takistanud. «Siiani on meile alati vastu tuldud, kuid teisalt tuleb ka ise osata aega planeerida. Gümnaasiumis oli puudumine pisut keerulisem kui ülikoolis, sest viimases asutuses on ajagraafik palju paindlikum,» lõpetavad atleedid.

Tagasi üles