Täna 40 aastat tagasi toimus Minski staadionil tragöödia

Staadion «Traktor» Minskis.

FOTO: dinamo-minsk.by

Eesti jalgpallikoondis peab täna Minskis EM-valikmängu Valgevenega. Sealmail läks 10. oktoober 1979 aga vutiajalukku musta päevana.

Tol õhtul täpselt 40 aastat tagasi kohtusid NSV Liidu meistrivõistlustel Minski Dinamo ja Moskva Dinamo. Vähem kui aasta pärast oli NSV Liit korraldamas olümpiamänge ning sellega seoses renoveeriti Minski Dinamo staadionit – sedasama, kus täna mängivad Valgevene ja Eesti ning kus 1980ndal peeti ka mitu Moskva olümpia jalgpalliturniiri mängu.

Nõnda mängis Minski Dinamo tol hooajal staadionil «Traktor», mis mahutas Dinamost kaks korda vähem pealtvaatajaid (vastavalt 25 000 ja 50 000). «Traktori» oli renoveeritud mõni aasta varem. Seejuures ei võtnud riiklik komisjon tehtud töid kohe vastu, vaid nõuti teatud puuduste kõrvaldamist.

Vähemalt üks neist jäi aga tegemata. Tuletõrje nõudis peatribüüni väljapääsule nr 3 inimesi eraldava barjääri püstitamist, sest muidu poleks olnud erakorralises olukorras võimalik nende ohutust tagada. Kuid sellele ei pööranud keegi tähelepanu ja barjäär jäi püstitamata.

Tol õhtul kogunes staadionile ametlikult lubatust rohkem rahvast. Võõrustajad kaotasid külalistele Moskvast 2:3 ning pettunud publik hakkas juba mõni minut enne lõpuvilet lahkuma. Kõige rohkem rahvast liikus väljapääsu nr 3 poole, sest selle kaudu pääses otse ühistranspordi peatusesse.

Kõik oli rahulik, ent ühel hetkel üks poiss kukkus trepil. Õnnetuseks oli tema isa kurttumm ega saanud pojale midagi hõigata ega kedagi appi paluda. Ta üritas aidata lapsel tõusta, kuid tagapool olnud inimesed ei näinud, et eespool midagi juhtus, ja mass vajus neile peale. Ka isa kukkus.

Nüüd hakkas poiss karjuma ja lähedal olnud inimesed püüdsid neid püsti aidata. Kuid oli juba hilja, inimesi kukkus üha enam ja tekkis doominoefekt. 

Kohapeal olnud miilitsad aitasid olukorda lahendada ja kõige hullema ära hoida, inimesed saadi sündmuste epitsentrist tasapisi eemale. Seejärel nähti, et treppidel on pikali 15-20 inimest. Õnneks olid kõik elus, peale ühe.

Kui kiirabibrigaad tolle Anatoli-nimelise meheni jõudis, too enam ei hinganud. Meedikud nägid murtud koljut, pulssi ei tundnud ja otsustasid, et mõistlikum on osutada teistele inimestele kiiret abi. Ametlikel andmetel oli vigastatuid 12.

Brežnevi-ajastule iseloomulikult vaikiti juhtunu maha. Vaid paaris ajalehes oli järgmisel päeval kirjas lühike teade «õnnetusjuhtumi» kohta Minskis. Liikus vaid kuulujutte, isegi Dinamo jalgpallurid ei teadnud juhtunust.

Tagasi üles