Postimehe aruanne Minskist: silm peas. Aga teine nutab sellegipoolest

Konstantin Vassiljev pärast luhtunud suurepärast võimalust.

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

Eesti jalgpallikoondis hankis EM-valiksarja tabelisse viie kaotuse kõrvale esimese punkti, kui tegi Minskis Valgevenega väravateta viigi. Nii välditi 24 aasta tagust häbi, ehkki alagrupi viimasest kohast pole nüüd suure tõenäosusega pääsu.

Nutta või naerda? Oli see halb või hea punkt? Kas ohata enne kohtumisi Saksamaa ja Hollandiga kergendatult, et 1996. aasta EM-tsükli katastroof – jah, pean silmas nulliringi – jäi kordumata? Või vaadata laiemat pilti ja kiruda, et jääme (üliilmselt) viisiku pärapidajaks?

Maitse asi, kahtlemata. Igal medalil on kaks poolt. Kuid vähemalt minus jääb esimese emotsiooni pealt selgelt peale see teine pool. Viimane koht on – vabandust, oleks – selge põrumine. Ja ehkki Karel Voolaidi osa selles on seni vaid kolme mängu pikkune, jäid just tema ametiaega võtmemängud Valgevenega.

Kastist väljas Kostja. Pärast esimest veerandtundi, mis kuulus Valgevenele, ronis ka Eesti kaevikust välja. Kohe tekitati üheainsa rünnakuga ka poolaja parim(ad) võimalus(ed) – Sergei Zenjovi vapustava söödu saatis Konstantin Vassiljev esmalt posti ja sealt tagasi põrkunud palli kosmosesse. Teise löögi puhul tuli tõdeda, et raskem oli sealt üle lüüa kui tühja väravat tabada. Eriti veel Kostja-sugusel pallivirtuoosil. Ja samas kibedalt tunnistada: ega’s filmi pealkirjaks ilmaasjata «Kastist väljas­» saanud… Löögid tulid teha liiga lähedalt.

Kui mängu alguses eksisid sinisärgid ridamisi rünnakuid avavate söötudega, siis vahemik 30.-45. minut oli loovas plaanis väga ilus. Pall ja mehed liikusid, valgevenelased ajasid meid taga ja nende napp publik lasi omadele vilet.

Koos Zenjoviga kadus teravus. Pärast puhkepausi kergitas Eesti liinid viivuks kõrgemale, kuid oli esimese hooga hoopis omast võttest selili langemas. Stanislav Dragun tegi üle mitme aja koondisse naasnud Nikita Baranovile jalgevahelt ning üksnes Sergei Lepmetsa tõrje päästis järjekordsest kaotusseisust.

Üleüldse muutus mäng lahtisemaks ja hoogsamaks. Kuid seda vaid mõneks ajaks ja hooti. Poolvõimalusi tekkis mõlemal – mida aeg edasi, seda rohkem Valgevenel – , aga sajaprotsendilisi enam mitte kummalgi. Vähemalt ei juhtunud sama, mis kuu aja eest Tallinnas, kui Valgevene lisaminuteil endale esimesed kolm punkti kirjutas ja meid nullile jättis.

Eesti ründeteravusele ei tulnud kuidagi kasuks tõsiasi, et Zenjovi mängukorda praavitatud jalg lubas rassida vaid 58 minutit. Selle aja jooksul keerutas ta Valgevene vasakkaitsjat korduvalt ja oli kahtlemata külaliste ohtlikeim mängija. Vahetusmees Frank Liivak võrreldava aktiivsusega silma ei jäänud.

Head valikud. Peaaegu… Enne mängu oli lisaks Zenjovi tervisele kiibitsejate huulil kaks küsimust: kas Sergei Lepmetsa usalduskrediit on ammendunud ja kas Voolaid julgeb Vladislav Kreida esimest korda algrivistusse ülendada? Vastus esimesele küsimusele oli «ei» ja teisele «jah» ning treenerid ei pidanud kokkuvõttes kumbagi otsust kahetsema.

Lepmets tegi avapoolajal ühe ja teisel kaks suurepärast tõrjet. Masinasse sigines ka kaks liivatera – esmalt lubas ta mänguvahendi kinnaste vahelt välja libiseda, lõpu eel hüppas palli alt läbi. Kuid kokkuvõttes suutis esikinnas enda ja ka kaaslaste enesekindlust usutavasti siiski kasvatada. Kreida kaotas mängu alguses korra ohtlikult palli, kuid ei heitnud meelt ja patrullis edaspidi kaitseliini ja poolkaitse vahel igati tublilt.

Nagu külamäng. A.Le Coq Arenast ligi kaks korda suuremal Dinamo staadionil ei tekkinud vähimalgi määral olulise mängu tunnet. 22 000 vaatajakohast oli täidetud parimal juhul kolmandik. Üksluisele ja külmale õhkkonnale aitas kaasa, et publik istus mööda areeni laiali. Uskumatu, aga tõsi: isegi Valgevene põhiline toetajate grupeering oli meie fännirühmitusest väiksem. Ja oluliselt vähemhäälekas.

Mõni ime siis, et üks vaataja läks vaheajale torina «Kas see ongi meie uus jalgpall!?» saatel. Ju väljendas ta sel moel pahameelt suvest saadik Valgevene koondist tüüriva ja sinna järjest uut verd kaasava Mihhail Marheli suunas. Iseasi, mida peavad sel juhul tundma Eesti pöidlapidajad?

Juba pühapäeval ootab mõlemat veidi kõvem pähkel – Valgevene võõrustab Hollandit ja Eesti Saksamaad.

EM-valikmäng

Valgevene – Eesti 0:0

Eesti koosseis: Lepmets, Teniste, Baranov, Mets, Kallaste, Kreida, Käit, Vassiljev, Zenjov (59. Liivak), Ojamaa (89. Miller), Sorga (80. Sappinen).

Tagasi üles