Ohhoo: Eesti kandideerib järgmise aasta vehklemise EMi läbiviimisele

Pildimeenutus eelmisel aastal Serbias Novi Sadis peetud EMilt tõestab, et eestlannad (vasakul Kristina Kuusk, vasakult teine Katrina Lehis, paremal Julia Beljajeva) on võimelised hõivama valdava osa poodiumist. Ehk saab järgmisel aastal kodus proovida samasugust trikki uuesti!?

FOTO: FIE

«On aeg tiitlivõistlus siia tuua. Tallinna Mõõgaga oleme juba 50 aastat kätt harjutanud,» ütleb vehklemisliidu peasekretär Heino Märks kommentaariks teatele, et Eesti kandideerib järgmise aasta Euroopa meistrivõistluste läbiviimisele.

Olümpiaeelsetel võistlustel on eriline tähendus. Seda enam maailmajao meistrivõistlustel. Kõigest kuu aega enne Tokyo olümpiat peetav EM oleks igas mõttes magus suutäis, sest suurem osa maailma tippvehklejaid on just Euroopas.

Lisaks Tallinnale on kandideerimissoovi esitanud Antalya Türgist ja Plovdiv Bulgaariast. Tegelikult oli võistlus juba varem antud Valgevenele, kuid see riik loobus EMist. Tõsi, nüüd tahtvat Valgevene võistlust tagasi saada ja sealne spordiminister käib täna Vana Maailma vehklemisisade jutul, kuid Märksi andmetel ei soovi Euroopa alaliit võistlust Minskile tagasi anda.

Valgevene loobumise info tuli septembri lõpus ning pärast seda küpseski meie vehklemisliidus mõte ise EMi korraldamisele kandideerida. Võistluspaik peaks selguma hiljemalt 9. novembriks.

Värske alaliidu peasekretär Märks on tegutsemisindu täis. «Meil on Tallinna Mõõga näol väga hea reklaam all,» lausub Märks. Tänavu naiste MK-etapina korraldatav üritus toimub just sel nädalavahetusel, reedest pühapäevani.

«Meil on kuus-seitse tiitlivõistluste medali eest võidelda suutvat naist, lisaks tasemel meesvehklejaid. Niisuguses olukorras oleks rumalus mitte kasutada võimalust tiitlivõistlus enda õuele tuua,» põrutab alajuht.

Tõsi, küsimusele, kas vehklemiskogukond toetab koduse alaliidu pürgimust üksmeelselt, järgneb eitav vastus. «Enamus toetab, kuid mõni sportlane tahaks võistelda pigem kodust kaugemal. Kuid peame vaatama ka laiemat pilti. Pikas perspektiivis toetab niisuguste võistluste korraldamine ala arengut riigis. Heaks näiteks võib tuua omaaegsed suusatamise MK-etapid, aga ka teised võistlused,» räägib Märks.

Ta lisab, et kui Eesti ka ei saa järgmise aasta EMi korraldusõigust, ei lähe tehtav töö kaotsi. «Tegime kõik taotlusmaterjalid ära. Isegi kui meile praegu EMi ei anta, saame tehtut kasutada tulevikus. Siis tuleb vaid muuta pealkirju ja teatud numbreid ning kandideerida mõnele hilisemale võistlusele. 2021. aasta EMi korraldaja on juba selge, järgmine voor tuleb 2022. aastast ja edasi.

Kui tuleval aastal ei saa, siis miks mitte võtta EM kolme aasta pärast. Võimalus on ka korraldada mitte täiskasvanute, vaid U23 vanuseklassi turniiri. Seda kõike saaks hiljem juba vehklemisrahvaga rahulikult arutada.»

Võimaliku EMi korralduspaigaks on valitud Tondiraba jäähall, toimumisajaks juuni viimane nädal. «Tondiraba tingimused on meile ideaalilähedased, et mitte öelda ideaalsed,» nendib Märks sügava rahuldustundega. «Kolmandiku Tondiraba peaareenist võtaksid enda alla tähtsaimad ehk värvilised rajad, ülejäänud kahele kolmandikule mahuks veel kaksteist rada. Kõrvalsaalidesse tuleksid treeningu- ja soojendusrajad, samuti riikide boksid.

Halli kasutuse formaat oleks sisuliselt sama, mis juunioride maadluse MMil. Tol võistlusel oli 1200 akrediteeritud osalejat, vehklemise EM tooks koos treenerite ja abipersonaliga kokku 800–900 inimest.»

Kõigi relvaliikide Euroopa meistrivõistlused toimuvad koos, seega tuleb lisaks epeele võõrustada ka floreti ja espadroni esindajaid. Eesti on teatavasti tuntud praegu vaid epeevehklejate poolest.

Märksi sõnul on riik ja Tallinna linn vehklemise EMi suhtes positiivselt meelestatud ja võistluse saamisel tuleksid sellele toeks. Teatud asjadega toetab ka Euroopa alaliit.

«Praegu on küsimus selles, mis saab Valgevenest. Kui neile võistlust tagasi ei anta, siis kui kõva on Türgi lobitöö. Bulgaarlaste võimalustesse usun vähem, sest Plovdivis on viimasel ajal toimunud nii palju erinevate vanuseklasside tiitlivõistlusi, et kõik on sellest lihtsalt tüdinud. Vahel on olnud tunne, et jäta treener sinna järgmist võistlust ootama,» resümeerib Märks.

Tagasi üles