«Sellistes mängudes, kus noored on veel A-koondise staatusega kohanemas, ei toimi iga kooslus alati kõige paremini. Sinna see palliga mäng esimesel poolajal läkski,» analüüsis Voolaid.
«Kaitseülesannetega täitmisega olen rahul. Tegelesime sellega ka mängueelsetel treeningutel. Avapoolaja lõpus läksime julgemaks, aga oli näha, et see ei tule veel naturaalselt. Me pole harjunud kogu aeg riskima ja kõrgelt pressima. Peame õppima kompaktsetest kaitseliinidest rünnakule minemist. See on minu ambitsioon, et me ükskord nii kaugele jõuaksime,» kirjeldas koondise juhendaja.
Voolaidi sõnul sõltub palliga mängimine suurel määral keskväljast, kuid Eesti tänastel poolkaitsjatel pole veel vajalikku kogemust mängude dirigeerimiseks tipptasemel.
«Kui keskväli on võimas ja kogenud, võib saavutada palju positiivseid asju. Mul pole aga sellist keskvälja kuskilt võtta. Vladislav Kreida ja Mihkel Ainsalu pole Euroopa tippklubide mängijad ning tausta arvestades jään nendega kindlasti rahule,» hindas Voolaid.
Teisel poolajal sai Eesti meeskond rohkem mängu sisse ning suudeti luua ka mõned võimalused vastase värava all. Peatreeneri sõnul paranes Eesti mäng tänu enesekindlamale tegutsemisele, kuid rolli mängisid ka ukrainlaste vahetused.
Ukraina saatuslikule karistuslöögile eelnenud Vladislav Kreida viga oli Voolaidi sõnul ebavajalik, kuid see on rohkem tagantjärele tarkus.
«Eks ta ühest otsast oli tarbetu viga. Samas see on kaheotsaga asi. Mõni mängija ütleks selles olukorras, et seisa ja ole kannatlik, kuid teine arvaks, et löö varbaga pall ära. Nägin, et Vassiljev rääkis hiljem sellest olukorrast Kreidaga.»