Kuidas visa suusarahvas keset haljendavaid kupleid liugu lasi

Kilomeetripikkune suusarada Otepääl. Foto: Oliver Lomp

Kuigi meie suusatippudel pole praegu just parimad ajad, tõestab eestlane jonnakalt, et on sellest hoolimata suusarahvas. Olgu jõulupühad, torm või sügisilm, suusatada peab saama.

Jõuluajal ei saa miski jõuluroogade vastu lähedaste seltsis. Mis oleks õhtuhämaruses mõnusam kui hapukapsale verivorsti peale haugata ja hõõgveini lürpida või lihtsalt toimekast aastast puhata nagu jõuluajal kombeks. Et vabu päevi on lausa mitu, võib niisama vedelemine pikapeale üle visata.

Kunagisi kassahitte «Üksinda kodus» ja «Visa hing», mida kodumaised telekanalid ikka aastast aastasse jõuluajal televaatajatele pakuvad, ei jõua niikuinii lõputult vaadata. Seega sobiks väike suusaring spordisõbrale sama hästi nagu punane tuttmüts päkapiku pähe.

Nagu tellitult, kattis jõulude esimesel pühal Lõuna-Eestit õrn lumevaip ja nii võis varustuse pakkida ja suusaradu otsima minna. Mammaste spordikeskus kutsus harrastajaid juba kaugusest. Peahoone korstnast tulnud suits mõjus nagu laevale majakatuli, kuid lähemale jõudes sai selgeks, et seekordne seaprae mahasõitmine jääb ära.

Silt uksel teatas, et jõulupühade ajal keskus ei tööta, ja huviline jäi niisama nõutult seisma nagu lumekahurid, mis oleksid pidanud sel päeval tööle hakkama.

Metsa all ringi luusides saigi selgeks, et esimesel jõulupühal eelistavad inimesed toas soojas püsida. Poole tunni jooksul jalutas vastu vaid üks spordihuviline ja seegi kepikõndija. Kuid mida oligi oodata, kui õhkõrn lumekate juba sulamismärke ilmutas.

Mis halvasti, see uuesti, ja nii tuli jõulude teisel pühal uuesti proovida. Öösel möllanud torm ei jätnud puutumata ka Lõuna-Eestit. Otepääle sõites tuli mööduda nii mõnestki võimsale tuulele järele andnud puust, mida Eesti politsei polnud veel jõudnud likvideerida. Kuid see ei teinudki nii väga muret.

Pigem äratas kahtlusi üldpilt: veel eelmisel päeval laiunud valgete väljade asemel sillerdas päike ja rohendasid aasad. Kui vastanuksin mõne vastutulija pärimisele, et kavatsen minna suusatama, pidanuks küsija mind ilmselt kuu pealt kukkunuks. Kuid need, kes nõnda arvanuks, polnuks ilmselt teadlikud legendist, et Otepääl tõepoolest peakski suusatada saama. Mis siis, et detsembrikuist esmaspäeva võis nimetada pigem ilusaks sügispäevaks, mitte kargeks talveks.

Kui alati muinasjutulisena mõjuv Otepää kirik taamal paistma hakkas, jõudsid pea kohale tumedad kahtlusepilved. Kas kuskil siin roheliste kuplite vahel saab tõepoolest suusad alla panna? Äärmiselt kahtlane.
Väike peatus Karupesa puhkekodus süvendas kahtlusi. Kui sõbralikult administraatorilt majutusasutuse täitumuse kohta pärisin, kõlas vastuses selge pettumusnoot.

«Seda ei saagi ju talveks nimetada,» tõdes mees ja kinnitas, et vabu tube on praegu küllaga.

Väidetava suusaraja juures läks pilt veidi lootustandvamaks. Parkimisplatsil oma varustust kokku pakkiv mees polnud küll väga jutukas, kuid märkis siiski, et kui viitsimist, saab sportida küll ja libisemine olevat täitsa normaalne. Ehk siis lõpuks ometi kinnitas keegi kohalkäinutest, et talvepealinn väärib oma nime.

Künka tagant rajale lähenedes kostsid juba kaugelt laste rõõmsad kilked ja siiras «jee!», kui suusaklamber pärast pikka pusimist ilusti saapa külge kinni sai.

Nähes rahvahulka – tõsi, mitte sadu, vaid kümneid –, kes suveks saepuru alla matetud mullusest lumest tehtud ringil suusarõõme nautisid, ei saanud enam kuidagi suuski alla panemata jätta. Rada oli veidi jäine, kuid mõnus. Kui kraadiklaas näitab kuut soojakraadi ja ümberringi sillerdab roheline muru nagu kevadel, on patt raja üle nuriseda.

Ja neid, kes napist kilomeetrist valgest vaibast rõõmu tundsid, oli isegi kaugemalt kui vaid Eestist. Näiteks läti perekonnaga oli keelebarjääri tõttu küll raskevõitu suhelda, kuid selgus, et nemad olid kohale tulnud Valmierast. Rajal oli isegi kaks sakslast, kuid nende tempo oli nõnda schnelle (sks «kiire» – toim), et ei jõudnudki pärida, mis asjaoludel nemad Otepää lumeraja üles olid leidnud.

Kokku oli suusahuvilisi kohale tulnud umbkaudu kolme­kümne ringis ja need, kes võtsid vaevaks pühade ajal end toast välja ajada, ei pidanud oma otsust kahetsema. Lühikesest trassist oli võetud maksimum ja rajameistrid olid jõululaupäeval oma kingipaki auga ära teeninud.

Kaks harrastaja jaoks piisavat tõusu ja kaks mõnusat laskumist, kus mõni tasakaalu kaotas ja võrdlemisi kõvas küljetuules ehk käpagi maha pani, garanteerisid mõnusa suusapäeva. Ja mis peamine: eestlane tõestas, et kuigi meie tippudel pole kõige paremad päevad, jäävad eestlased ikkagi suusarahvaks. Kas või vägisi.