Postimehe aruanne Hollandist: kui ühed ei suuda ja teised ei viitsi, aga ikka skoorivad

Kas Eesti jalgpallikoondis saab tänavu üldse väljakule? Foto: Piroschka van de Wouw/Reuters/Scanpix

Eesti jalgpallikoondis lõpetas viimase paari kümnendi selgelt nukraima valiksarja 0:5 kaotusega Hollandis. Duelli saatuse otsustasid võõrustajate kaks kiiret väravat, misjärel Eesti tõstis veidi pead, et siis taas langeda.

Kuu tagasi Tallinnas kaotasime Hollandile 0:4, nüüd 0:5. Kas see kaotus oli parem või halvem ning mil moel minna siit edasi, mõtiskleb Postimehe Amsterdamis vastvalminud aruanne.

Mitte kellega, aga kuidas edasi? Järgnevad lauseid ja numbreid on valus kirjutada, aga tõest mööda vaadata oleks ka ju rumal ja kohatu. Eesti koondis lõpetas EM-valikgrupi viimase viienda kohaga, kogus ühe punkti (0:0 viigi eest Valgevenega), lõi ise kaks ja lasi endale lüüa 26 väravat. Jah, üle veerandsaja värava kaheksa kohtumisega. Ehk teisisõnu: meie võrk sahises kriips enam kui kolm korda mängus. Kommentaarid on siinkohal liigsed.

Nüüd peab jalgpalliliit otsustama, kas jätkata suvel Martin Reimilt peatreeneri ohjad saanud Karel Voolaidiga või muuta uuesti paadi suunda. Järgmised mõisa (ehk punktide) peale mängud peetakse uue aasta sügisel.

Millised on ühe või teise valiku plussid-miinused, on viimaste mängude aegu juba piisavalt arutletud. Kuid üks on (vähemalt mulle) päevselge: peatreeneri rahvusest või persoonist märksa olulisem on sügav sisekaemus ja pilt, kuidas me kavatseme sest sügavast august välja ronida?

Kahe oranži põlvkonna pidu. Amsterdami kaunil pallimurul toimunust polegi õigupoolest ülemäära palju kirjutada. See oli nagu kinoõhtu sõprade seltsis – ainsa vahega, et kui filmi puänt on (tavaliselt) teadmata, siis tolle vutiheitluse algus ja lõpp olid kõigile juba varakult selged. Et ka tabelist tulenev pinge puudus, lavastuski täiesti pingevaba etendus. Teatud hetkest alates ühed enam liigset ei viitsinud, teised paraku ei osanud.

Holland lõi 6. minutil esimese ja 19. minutil teise värava ning lubas seejärel ka Eestil veidi lustida. Teise poolaja keskel lubas muidu raudkindlalt tegutsenud Karol Mets masinasse piraka eksimuse, veidi hiljem vormistas Hollandi tolle õhtu kapten Georginio Wijnaldum kübaratriki ning lõpu lähenedes Myron Boadu lõppseisu.

Kübaratriki teinud Hollandi koondise poolkaitsja Georginio Wijnaldum. Foto: Piroschka van de Wouw/REUTERS

Kui Wijnaldum on juba teenekas tegija, siis 18-aastase Boadu värav oli tähendusrikas. AZ Alkmaari talent tegi A-koondise debüüdi ja temast sai esimene sel sajandil sündinud mängija, kes Hollandi A-koondise särgis skoorida suutis. Esimest korda esindas kodumaa põhirivistust ka Boadu kaks aastat vanem klubikaaslane Calvin Stengs.

Kohati nagu mängime. Või siis mitte? Periooditi suutsid sinisärgid palli liigutada, surve alt välja tulla ja ka pealelöökideni jõuda nauditava ladususega, ent vana häda – i-le täpi panemine – lõi taas välja. Kord nappis viimase söödu, siis pealelöögi kvaliteedist. Või hoidis keegi palli murdosa sekund liiga kaua. Või oli natuke ebaõnne. Fakt, et pidanuksime suutma Hollandi lohakuse ja üleolekutunde ära kasutama. Et me seda taas ei suutnud, osundas veelkord selgelt: võimaluste realiseerimine peab mingil imeviisil paranema.

Igatahes oli alates 30. minutist näidatu sümpaatsem kui varasem ses valiksarjas Saksamaa ja Hollandi vastu suudetu. Muidugi võib jäädagi arutlema, kuivõrd tulenes Eesti palliga mäng võõrustajate laiskusest. Jäägu nonde järelduste tegemine (uute või vanade) treenerite pärusmaaks. Vähemalt said mängijad talvepuhkusele midagigi natuke positiivset kaasa võtta. Lisaks sellele, et päris Mainzi-laadne lagunemine ei tõusnud kordagi päevakorda.

Kaua veel meid «surnud pallidega» tapetakse? Mis aga puudutab Hollandi kaht kiiret väravat, siis siin tuletasid vanad hädad end valusalt meelde. Esimestel minutitel nähtu meenutas äravahetamiseni juunikuist Mainzi 0:8 õudu. Ka siis parkisid sakslased kaheksa mängijat meie karistusala lähistele ning Eesti liinid vajusid lootusetult madalale. Täpselt sama juhtus Amsterdamis. Mõni ime siis, et seekordne äärekaitsja Quincy Promes sai vabalt tsenderdada ja Wijnaldum sama rahulikult skoori avada.

2:0 oli aga oktoobrikuise Tallinnas toimunud Eesti – Hollandi mängu koopia. Siis salvasid Oranjed. meid kolm korda ühel või teisel kujul tsenderdustega ning võitsid lõpuks 4:0. Nüüd mängiti nurgalöök lahti, Mihkel Ainsalu magas Nathan Ake lootusetult maha ja oligi teine pall Sergei Lepmetsa võrgus.

EM-valikmäng: Holland - Eesti. Foto: via www.imago-images.de/imago images/Pro Shots

Kui esimese värava sünnilugu võib veel kuidagi mõista, siis mustrit, mil moel meid standarditest juba mõnda aega karistatakse, mingil tingimusel mitte. Nn. «surnud pallide» olukorrad peavad saama hoopis meie üheks meie vähestest trumpidest, mitte pidevaks komistuskiviks.

Kas järelkasv tõstab pead? Aga lõpetuseks tagasi alguse juurde. Lootuses, et meie jalgpalli tulevik on tänasest helgem, laskem taaskord kõnelda numbritel. Eesti U19 koondis lõpetas täna EM-valikturniiri Rootsis, kus kaotas kõik kolm mängu väravate vahega 0:15. Viimases heitluses tunnistati Sloveenia 7:0 paremust. A-koondise vahetu järelkasv ehk U21 rivistus alistus viimati Serbiale 0:6 – Igor Prinsi hoolealustel on tabelis üks võit (Läti üle) ja neli kaotust.

Siinkohal on paslik meenutada, et Eesti võõrustab kevadel U17 EM-finaalturniiri, kus Vana Maailma 16 parema seltskonnas asuvad võimekust testima ka Eesti noormehed.