/nginx/o/2016/07/19/5643375t1hfc39.jpg)
Korvpallipodcastis «Möödavise» räägiti sel nädalal legendaarse Aleksei Tammistega, kellel on Eesti korvpallis kahtlemata väga suur roll. Kui kodumaal oli mees oma aja üks säravamaid tähti, siis Nõukogude Liidu koondises suurt läbilööki teha ei õnnestunud ja tagantjärele tunnistab ta ise, et põhjusi võib otsida temast endast.
1971. aasta Euroopa meistrivõistlused Essenis on Tammiste ainus tiitlivõistluste medal, kuna Nõukogude Liidu koondises tal pikemalt kanda kinnitada ei õnnestunud.
«See, et ma (Nõukogude Liidu koondises) nii vähe olin, oli mu enda lollus. Ma tahtsin seal hakata mängima samamoodi nagu Kalevis, aga seal oodati minult rohkem mängu juhtimist,» meenutas Tammiste.
«Esimeses laagris, kuhu mind kutsuti, oli (Aleksandr) Gomelski veel treener ja välissõidud olid Brasiilia, Uruguai ja Brasiilia. Siis mul visked ei läinud sisse ja söötsingi kogu aeg. Seal mängisin põhikoosseisus tänu sellele.»
«Järgmisel turneel Itaalias hakkasin rohkem viskama. Oleks 100% sisse pannud, oleks mulle andestatud, aga mul nii hea protsent polnud. Samas midagi ei öeldud ka, mis minult tahetakse. Siis polnud enam põhis ja sain vähe mänguaega. Nii ta läks,» kahetses Tammiste, kes sai veel erinevatel aastatel ka hiljem koondise piirimaile, kuid suurt läbilööki temalt ei tulnud.
«Seal koondises oli punktiviskajaid niigi. Mina polnud see täht ning minult oodati mängu juhtimist. Oleks seda teinud ja kaitses mänginud, oleks kauem vastu pidanud,» kinnitas korvpallilegend saatejuhtide pärimise peale.
/nginx/o/2024/10/18/16427066t1haef3.png)