Millal unustatakse film Vassiljevist?

Mart Poom (vasakul) ja Indro Olumets (esiplaanil) kuulavad Roman Ubakivi karmi õpetust.

FOTO: Kaader filmist «Lõvide elust Eestis»

Käesoleva aasta viimases ajakirja Jalka numbris küsib Indrek Schwede, et miks on film Lõvidest unustuse hõlma vajunud ning miks ajakirjanikud on laisad fakte kontrollima. Loe artiklit allpoolt.

Kui valmis sai dokumentaalfilm meie jalgpalli lemmiklapsest Konstantin Vassiljevist, ütles peategelane, et nooremad vutihuvilised võibolla ei mäletagi enam, millega Eesti jalgpallikoondis eelmise kümnendivahetuse paiku hakkama sai: jõudis EM-finaalturniiri lävele, kui mängis Iirimaaga kahest kohtumisest koosnenud playoff’i.

Ja kas polnud see režissöör Madis Reimund, kelle sõnul pole jalgpallifilme Eestis varem tehtudki. Selle «fakti» võttis meedia kiiresti omaks, seda korrati raadios ja trükiajakirjanduses ning Õhtuleht (04.10) sedastas kindlas kõneviisis: «Tänavu 107aastaseks saanud Eesti filmi ajaloos polnud siiani maailma populaarseimast spordialast veel filmi vändatud.»

See ei vasta tõele. 1986. aastal valmis dokumentaalfilm meie legendaarsest poistemeeskonnast Lõvid. Filmi «Lõvide elust Eestis» režissöör oli Heini Drui, stsenarist Paavo Kivine, helilooja Andres Valkonen.

Eesti filmi andmebaas annab üheksa minutit ja 45 sekundit kestva filmi kohta teada: «Nagu vastuseks kunagise sporditegelase avaldatud arvamusele, et eesti rahvusest poisid ei ole andekad, et eesti poistel pole eeldusi jalgpalliga tegelda, tekkiski mõte taastada kunagine eesti jalgpalli maine. Algklasside poistest moodustati noortemeeskond Lõvid ja noorte jalgpallurite ettevalmistamisega rahvusmeeskonna loomise eesmärgil hakkas 1978. aastal tegelema treener Roman Ubakivi. (..) Noortemeeskonda valitud poisse on filmitud põhiliselt staadionil mängusituatsioonides. Treener vilistab mängu, poisid hüüavad üksteisele käsklusi, lapsevanemad-sõbrad elavad väljaku ääres mängule kaasa. Treener peatab aeg-ajalt mängu, poisid istuvad platsi servale ja igaüks neist peab kuulma isiklikult talle suunatud küllalt teravatoonilisi ja karme õpetussõnu. Siis jälle platsile. Ka jõutreening nõuab pingutust – poisid hüppavad ühel jalal treppidest üles, siis joostes, kaaslast kukil kandes – ja jälle mäest üles. Treener ei halasta siingi, kui märkab kedagi, kes ei pinguta n-ö viimast välja pannes. Nagu näitena terendavast autasust pingutuste eest näidatakse vahele vanu dokumentaalkaadreid staadionil juubeldavast rahvahulgast ja võidujoovastuses karikavõitjaid-jalgpallureid.»

See on ajastutruu doku, kus mitugi Roman Ubakivi poistele paisatud tsitaati võiksid filmi suurema tuntuse korral olla jalgpalliringkondades sama populaarsed nagu «Viimse reliikvia» killud.

Näiteks selline (tsiteerin mälu järgi): «Mida sa kardad? Et sind tõmmatakse maha ja me saame penalti või? Seda kardad või?»

Seda rääkis Ubakivi hinnalistes kaadrites, kus Lõvid mängisid 1986. aastal Norma (Maarjamäe) staadionil endast aasta vanema NSV Liidu järelkasvukoondise vastu. Sama meeskond mängis 1987. aasta EM-finaalis (finaalmängus võitnud Itaaliale jäeti tiitel välja andmata, sest nad olid kasutanud mängimisõiguseta pallurit) ja tuli samal aastal maailmameistriks. Finaalmängus Nigeeria vastu oli platsil seitse mängijat, kes alistasid Lõvid.

Meie poisid olid aktselerantidest vastastega võrreldes nagu lapsed – tublisti lühemad ja kõhnukesed. Ometi ei suutnud habetunud CCCP meile lüüa rohkem kui kolm kolli. See oli tõeline Taaveti ja Koljati duell, milles Ubakivi kasvandikud näitasid sisu ja meisterlikkust. Sealtmaalt tekkis kontakt NSV Liidu noortekoondisega, mis lennutas Toomas Krõmi mõni aasta hiljem selle koosseisu.

Lõvid võitsid 1987. ja 1988. aastal Helsinki Cupi, kuid nende tõelist taset näitas ikkagi mäng aasta vanema NSV Liidu koondisega, mis osutus maailma parimaks. Seda fakti võiks meie jalgpalliajakirjandus teada.

Tagasi üles