Dopingupatuse anatoomia – Seefeldis vahele jäänud austerlane räägib hingelt kõik ära

Max Hauke

FOTO: Eibner-Pressefoto/EXPA/Groder via www.imago-images.de/imago images/Eibner Europa

Läinud talvel Seefeldis peetud põhja suusaalade MMil jäid lisaks Karel Tammjärvele, Andreas Veerpalule ja kasahh Aleksei Poltoraninile veredopinguga vahele ka Austria murdmaasuusatajad Dominik Baldauf ja Max Hauke. Üheksa kuud pärast juhtunut oli Hauke nõus andma Rootsi ajalehele Expressen detailse ülevaate toimunust ja dopingumaailma räpastest saladustest.

Ta toob usutluses välja keelatud ainete maksumuse ja saadud kasu ning räägib, kuidas dopingukontrollis mitte vahele jääda; lisaks avaldab oma arvamuse norralaste ja venelaste puhtusest.

Praeguseks on Haukele määratud nelja-aastane võistluskeeld, ta sai tingimisi viiekuise vanglakaristuse ja pidi tasuma 33 000 eurot kohtukulusid. Austerlase sõnul tahab ta lõpuks avaldada juhtunust oma versiooni. «Enne dopinguskandaali suhtusid inimesed minusse kui toredasse kutti. Nüüd olen kui dopingukoletis. Ma ei taha endast sellist pilti jätta. Seepärast räägingi kõik hingelt ära.»

Hauke alustab: «Iga kord, kui keegi ennast ületab, küsitakse, mida ta küll hommikusöögiks sõi. Samal ajal kirjutatakse maailma meedias ka palju igasugustest dopingujuhtumitest. Hakkasin mõtlema ja mul tekkis tunne.»

Et kõik kasutavad dopingut?

«Mitte kõik, aga paljud. Olin Sotši olümpial, kui mu koondisekaaslane Johannes Dürr dopinguga vahele jäi. Ta oli andekas nagu minagi. Dürr jõudis tippu välja, aga vajas selleks dopingut. Arvasin, et keelatud ained on ainus võimalus kõrgeima taseme saavutamiseks. See mõte oli esimene samm sel libedal teel. Oleksin pidanud hindama ka teiste variantide võimalikkust. Aga nüüd ei saa ma enam kunagi tagasi minna ja neid proovida. Tegin elu suurima vea.»

Hauke sõnul oli keelatud radadele sattumine imelihtne. «Kui otsus oli tehtud, vajasin õigete inimeste kontakti. See oli väga kerge. Dürr vahendas mulle Saksa spordiarsti Mark Schmidti, kelle abi ta ise oli kasutanud, numbri. Teadsin, et see on vale ja et riskin kõigega. Siiski arvasin, et pean seda tegema, sest minu suur soov oli jõuda maailma tippu.»

«Esimesel kohtumisel (2016. aasta kevadel – toim) Schmidtiga valis ta mulle koodnime «Moritz», mida kasutasime kõigis edasistes vestlustes. Suhtlesime telefoni teel ja sellest ajast oli mul igal pool kaks telefoni, millest ei teadnud isegi mu tüdruksõber. Schmidti teenuse eest tuli tasuda kindel summa: 10 000 eurot hooaja eest.»  

30. oktoober 2019. Max Hauke kohtupingis.

FOTO: Ulrich Kettner via www.imago-images.de/imago images/dmuk-media

Kui kerge oli varjata seda kõike Austria koondislaste eest?

«Loovutasin verd aprillis, kui keegi ei märganud, et muutusin nõrgemaks. Sel aastaajal treenivad suusatajad kuus-seitse nädalat üksteisest eraldi. See muutis olukorra minu jaoks lihtsaks.»

Kuidas nägi verevahetus välja võistluste ajal, et teised midagi kahtlustama ei hakkaks? 

«Schmidti abilised broneerisid endale tihti toa sportlastega samas hotellis. Sain reeglina sõnumi, et tule sinna ja 20 minutit hiljem oli kõik valmis. Pärast võistlust toimus sama protsess uuesti. Keegi ei pane seda tähele, kui sa liigud hotellisiseselt.»

Koodnimed, teised telefonid, valed, peitusemäng hotellikordorides – kuidas sa kirjeldad seda aega täna?

«Elasin nagu filmis.»

Ja kui palju sa sellest kasu said?

«Arvan, et 15 kilomeetri peale muutusin umbes 40 sekundit kiiremaks. Seda on palju. Sellega võib võita palju kohti.»

Lisaks Haukele kasutas Schmidti teenuseid ka tema parim sõber ja koondisekaaslane Dominik Baldauf. Hauke sõnul tajusid nad varakult, et dopinguvõrgustik on suur: «Mõistsime seda kiiresti, sest nad poleks pannud niisugust struktuuri püsti ainult minu ja Dominiki pärast.»

Kas teadsid nimeliselt, kes olid teised Schmidti kliendid?

«Ei teadnud. Meil olid mõned kahtlusalused, aga me tõesti ei olnud kursis.»

Oled sa hetkel aus?

«Jah, arstid ütlesid meile, et me ei peaks nende asjade kohta pärima. Ja ausalt öeldes ei tahtnud me sellest liiga palju teada. Teadmine, et sellest ei räägita ja et see püsib väheste inimeste ringis, oli hea.»

Hauke sõnul oli tema lõppeesmärk selge juba algusest saati – ta tahtis kerkida Seefeldi MMi 15 km klassikasõidu parimaks. Väga häid sõite oli tal kirjas juba varem. «2017. aasta Davosi 15 km vabatehnikasõidus tundsin end tugevana. Startisin võistlejaterivi lõpust ja esimeses vaheajapunktis öeldi mulle, et olen viies. See hirmutas.»

Mille pärast?

«Vahelejäämise hirmus. Ma ei tahtnud oma tulemustega äratada mingitki kahtlust. Mu plaan oli tipptasemele jõuda esimest korda alles 2019. aasta Seefeldi MMiks.»

Mida sa siis tegid?

«Pidurdasin laskumistel kohtades, kus keegi ei näinud.»

Kokkuvõttes lõpetas Hauke turvalisel 15. kohal ega pälvinud kellegi tähelepanu. Karel Tammjärv lõpetas selle etapi 13. kohal, mis jäi MK-sarjas tema karjääri parimaks.

FOTO: GEORG HOCHMUTH/AFP

27. veebruaril 2019 toimus Seefeldi 15 kilomeetri eraldistardist klassikasõit. See oli päev, millest Hauke unistas aastaid – võistlus, kus pidi tulema karjääri parim esitus. Austria suusaäss teadis, et dopingust on abi ja ta on jõudnud suurepärasesse vormi. Kolm päeva varem oli ta sprinditeates jõudnud koos teise dopingupatuse Baldaufiga üllatuslikule kuuendale kohale, mis näitas vormi headust. «Teadsin, et olen väga heas vormis. Märkasin seda sprinditeates.»

Küll ei teadnud Hauke, et ta oli sel ajal juba politsei jälgimise all. Saatuse irooniana sai talle saatuslikuks sama mees, kelle tõttu ta dopingukarjäär algas – Johannes Dürr.

Dürr oli rääkinud Austria politseile, et dopingutohter Mark Schmidt on Seefeldis ja rentinud endale korteri, kus teeb vereülekandeid. Politsei võttis maja uurimise alla ja jäi ootele.

«Sprinditeate päeval jälgisid nad maja ja veendusid, et külastasin seda. Kui 15 kilomeetri võistluspäev saabus, oli politsei juba seal. Nad teadsid, et lähen uut vereülekannet tegema. Nad ootasid mõne minuti ja sadasid sisse,» selgitas Hauke Expresseni ajakirjanikule Tomas Petterssonile.

Politseireidilt lekkis ka Austria suusatajast kurikuulus video: nõel veenis ja vereülekanne pooleli.

«Tean, millisena see pilt kõrvaltvaatajale paistab. Iga kord, kui vaatan seda, meenub hääl, mis kostis politsei sisenemise hetkel. Mäletan seda, kui mõistsin, et kõik on läbi. See oli mu elu raskeim hetk.»

Hauke sõnul tegi tema skandaali hullemaks just Austria politseiametniku tehtud video, mis internetis levima hakkas.

Rootsi sprinditäht Stina Nilsson rääkis seda pilti nähes, et oli su tegevust nähes väga vihane. Mida ütleksid talle täna?

«Mõistan teda täielikult. See on vist esimene pilt sportlasest sel viisil dopingut tarvitamas. Kõik, kes seda nägid, pididki niimoodi reageerima.»

Kas on võimalik panna sõnadesse, kuidas need kaadrid su elu muutsid?

«Loomulikult põhjustas juba keelatud teele asumine suure muutuse mu elus, aga see video tegi inimesed väga-väga palju teadlikumaks sellest saagast.»

Sa olid arestimajas ööpäeva, enne kui vabaks said. Su ema, isa ja tüdruksõber ootasid sind.

«Keegi nendest ei teadnud midagi. Nad olid kõik staadionil ja ootasid mu starti, kui said kõne, et olen vahistatud.»

Milline oli kohtumine nendega pärast vabanemist?

«Kõik lihtsalt nutsid. Mu ema oli väga emotsionaalne. See oli raske hetk.»

Mida ema ütles?

«Et ma tegin vea, aga jään alatiseks tema lapseks.»

Milline oli inimeste reaktsioon Austrias?

«Inimesed, kellega kohtusin, rääkisid pigem politsei tegevusest. Nende sõnul ei olnud see video lekitamine õige ja nad ei mõistnud, kuidas politsei võis nii teha.»

Tõesti? Seda mõisteti enam hukka kui sinu dopingutarvitamist?

«Jah, nii oli.»

Aga sinu vanad koondisekaaslased, mida nemad ütlesid?

«Mul pole nendega mingit kokkupuudet olnud. Kui nad mind tänaval näevad, siis ilmselt valivad teise tee. Muidugi teeb see mind mõnikord kurvaks. Aga mõistan, et nad ei taha minuga mingit tegemist teha.»

24.02.2019,  Dominik Baldauf (vasakul) ja Max Hauke (paremal)

FOTO: EIBNER/EXPA/Juergen_Feichter/imago images / Eibner Europa

Spordiajaloos on dopingujuhtumeid olnud igasugusel tasemel. Kõige tavapärasem vabandus on, et kõik teised kasutavad ka. Max Hauke seda mustrit ei järgi. «Valisin esimestest päevadest alates koostöö politseiga. Otsustasin kohe, et räägin neile kõik ära. See on minu ainus võimalus ja aitab natuke seda suurt koormat leevendada. Ma ei taha enam valetada,» tunnistab Hauke.

Austerlase sõnul kutsuti ta paar nädalat tagasi Tokyos peetud rahvusvahelise antidopingu agentuuri WADA konverentsile, kus ta esines ettekandega. «Olen kõigest tänaseks WADA-le teada andnud. Rääkinud kõigest, mida tegin, ja kõike, mida spordiarst Schmidt mulle rääkis. Arvan, et sellest võivad areneda uued võimalused dopinguvastases võitluses.»

Nagu näiteks?

«See on info, mida ma ei saa rääkida. See jääb minu ja WADA vahele.»

Sind nagu ka paljusid teisi MK-sarjas osalevaid suusatajaid testitakse pidevalt, aga sa ei jäänud kunagi vahele.

«Jah, kui poleks olnud politseiuurimist, oleks praegu olukord teine. Tarvitaksin tõenäoliselt dopingut edasi.»

Kartsid sa üldse dopingukontrollis paljastatud saada?

«Tohter Schmidt andis mulle kindluse, et kõik on ohutu ja vahelejäämise riski ei ole. Ilmselgelt olin esimeste dopinguproovide ajal närvis, aga Schmidtil oli õigus. Kõik, mis ta rääkis, oli õige, ja mu kindlus kasvas. Hiljem enam mingit närvi polnud. Kui sul on selline struktuur selja taga, on sellega kerge toime tulla.»

Räägi, kuidas dopingukontrolli petta.

«Kõigile on teada, et öösel ei testita sind mitu tundi. Kui tarvitad kasvuhormooni enne magamaminekut, ei ole seda võimalik enam hommikul tuvastada. Jäljed on kadunud.»

Aga vereülekanded?

«Kui jood natuke soolavett, siis su verenäitajad normaliseeruvad.»

Saksa dopingutohter Schmidt on erinevalt sportlastest endiselt vahi all. Hauke hinnangul loodab politsei jõuda Schmidti abiga paljude dopinguarstide jälile.

«Neid dopinguarste on veel. On ilmselge, et Schmidt rääkis teiste doktoritega, et vahetada informatsiooni, kuidas asju kõige paremini varjata,» teab Hauke.

Arvad, et tegemist on dopinguarstide võrgustikuga?

«Jah, see on asi, millele politsei praegu jahti peab. Sportlane on lihtsalt keti viimane lüli. Arstideta pole võimalik dopingut tarvitada. Dopinguarstid on inimesed, kellest tuleb lahti saada. See on tee puhta spordini ja arvan, et tegin selle selgeks ka WADA-le.»

Üheksa kuud hiljem arvab Hauke end teadvat, mis viis teda dopinguradadele.

«Ignorantsus ja kerge lootusetuse tunne,» lausub ta. «Kui tuled võistlustele ning näed Norra, Venemaa ja Rootsi määrdebusse, suusaparke ja taustatiimi, tekib tunne, et kelle vastu ma siin võistlen.»

Kas see kõik paneb väiksemate rahvaste esindajaid dopingut tarvitama?

«Kui mina tegin oma otsuse, tundus mulle, et neil suurtel rahvastel ei ole mitte ainult väga suured võimalused, vaid ka oma väiksed saladused. Nüüd saamegi ju lugeda kõikide Venemaa dopingujuhtumite kohta.»

Sulle tundus, et venelased kasutavad dopingut?

«Jah, mulle näis nii.»

Ja rootslased ja norralased samuti?

«Jah, aga pean ütlema, et mul polnud selle kohta mingit infot. Lihtsalt tundsin nii. Usaldasin oma sisetunnet ja see oli viga. Idiootne viga.»

Max Hauke sõnul koondub kogu Austria suusaliidu tähelepanu Teresa Stadloberile.

FOTO: BARBARA GINDL/AFP

Hauke sõnul muutus tema mõttemaailm, kui Austria koondise etteotsa tuli endine Norra koondise peatreener Trond Nystad, kes andis austerlastele Norra murdmasuusatamisest tervikliku pildi.

«Hiljem, kui ma sain Nystadilt kogu info, kuidas norralased elavad, treenivad, arendavad määrdeid ja suusapõhja struktuure, mõistsin, et nii heaks on võimalik ka dopinguta saada. Kui sinu ümber on suur meeskond ja kõik töötavad ühise eesmärgi nimel, on see reaalne.»

Hauke sõnul jõudis see teadmine temani liiga hilja, sest ajal, kui ta Nystadilt infot ammutas, oli ta juba sügavalt dopinguvõrgustikus sees.

Hauke tarvitas dopingut mitu aastat, kuid ei saavutanud silmapaistvaid tulemusi. Ta ei jõudnud MK-etapil esikümnesse, rääkimata maailmameistrivõistluste või olümpiamängude medalist. Haukel on selgitus olemas.

«Tuleb aru saada kahest asjast. Esiteks, mul oli kogu aeg ainult üks eesmärk: 15 km klassikadistants kodusel MMil. Teel sinna punkti polnud mõistlik tekitada kahtlusi.»

Sa oleksid võinud sõita kiiremini?

«Jah, nagu näiteks tol võistlusel Davosis.»

Aga teistel võistlustel?

«Austria koondises käib kõik ümber Teresa Stadloberi. Kõik ressursid lähevad talle. Ülejäänud koondisel on peaaegu alati probleemid määrde ja suuskadega. Seal ei aita isegi doping – sul pole ikka võimalust.»

Seda on raske küll tagantjärele hinnata, aga kuidas oleks lõppenud sinu Seefeldi 15 km klassikasõit?

«Arvan, et esikümnesse jõudnuks ma igal juhul.»

Aga kui see oleks läinud nii, et sa oleksid võistluse ära võitnud?

«Esialgu oleksin kindlasti olnud ülevoolavalt õnnelik, hiljem olnuks see ilmselt üsna hirmutav tunne.»

Murdmaasuusatamise uus MK-hooaeg algab Rukal juba selle nädala lõpul. Hauke jälgib algavat suusakarusselli vastakate tunnetega: «Seal on endiselt musti lambaid. Arvan, et sport on puhtam kui varem, aga kindlasti ei ole doping suusatamisest kadunud.»

Ehk petturid stardivad ka Rukal?

«Ma ei tea. Aga ma ei usu, et kõik täiesti puhtad on.»

Tagasi üles