Loe täismahus: Venemaa kõrgushüppaja kirjutas koduriigi spordijuhtidele üliterava avaliku kirja

Maria Lassitskene

FOTO: MATT DUNHAM/AP

Venemaa kõrgushüppaja, kolmekordne maailmameister Maria Lassitskene tegi koduriigi spordijuhtidele ülikriitilise avaliku pöördumise, kus pärib aru Venemaa spordis ja kergejõustikus toimuva kohta. Postimees avaldab venelanna kirja täispikkuses.

Mind jäeti ilma õigusest võistelda Venemaa lipu all 2015. aastal. Paistab, et ma ei saa seda tagasi kuni aastani 2024. Mina ei mõista õigust ega karista inimesi, kes on kõige selle eest vastutavad. Ma olen lihtsalt sportlane, aga mul on palju küsimusi. 

Mis juhtus tegelikult Venemaa kergejõustikuliidus 2015. aastal? Kas viisime läbi sisejuurdluse? Kes said juhtunu eest karistada peale dopingut tarvitanud sportlaste ja viie või kuue ametniku ja treeneri, kes otse rahvusvahelise kergejõustikuliidu (IAAF) poolt süüdi mõisteti? Kas me lihtsalt nõustusime süüdistustega ja otsustasime endapoolsete tegevustega mitte edasi minna?

Kui väidetavad skandaali korraldajad kõrvaldati, siis miks olukord ei muutunud? Mis on põhjused, miks meie sportlased jäävad endiselt dopinguainete tarvitamisega vahele? Kuidas on meil endiselt tegutsemas dopinguga seotud treenerid, kes süüdimatult tööd jätkavad ja miks on meil spordiametnikud, kes jätkavad dokumentide võltsimist?

Kas meie spordiministeerium ja rahvuslik olümpiakomitee on tõesti olnud rahul Venemaa kergejõustiku juhtide tegevusega viimase nelja aasta jooksul? Meie alaliidu põhikiri väidab, et organisatsiooni peamine eesmärk on arendada, populariseerida ja viia kergejõustikut Venemaal edasi.

Samal ajal on enamik meie piirkondlikke kergejõustiku organisatsioone vaevu ots otsaga kokku tulemas ja Vene sportlased võistlevad kohalikel võistlustel karikate ja diplomite eest.

Olete te tähele pannud, et meie sportlikud tulemused aina halvenevad ja kergejõustik kui spordiala on hääbumas, seda nii linnades kui ka teleekraanidel? Või, et meie riigis on järjest vähem kergejõustikustaadione? Ega see ju ei ole indikatsioon «tööle», mida te teinud olete?

Mitte keegi ei astunud minu kaitseks välja, kui alaliidu juht Dmitri Šljahtin vihjas, et võin kaotada õiguse võistelda neutraalse atleedina, kui teda kritiseerisin. Arvate, et see on normaalne? Mina nii ei arva. Kuigi ega ükski meie ametnik ei paista probleemi nägevat ka selles, et Samara spordiminister teenis IAAFilt dopingukaristuse, visati liidust välja, aga mängib endiselt rolli kergejõustikuliidu asjaajamises ja suunab enda tuttavaid juhtivatele kohtadele.

Ma ei oleks üllatanud, kui see inimene valitaks meie spordiministeeriumi esindajaks rahvusvaheline spordiarbitraažis (CAS).

Arvate te, et Venemaa kergejõustikuliidu praegune täitevkomitee, mis koosneb kümnest inimesest, omab õigust otsustada meie alaliidu tuleviku üle 2020. aastaks. Kas midagi muutub paremaks, kui usume pimesi samasid inimesi, kes jälgivad juba aastaid kahtlustuse saanud direktori suuniseid?

Veel enam, ma tahaks teada: mida on meie spordiministeerium ja olümpiakomitee viimase nelja aasta jooksul näiteks minu jaoks teinud? Nad on loonud palju igasuguseid komisjone, aga ma ei ole näinud nende töös mitte ühtegi tulemust. Fakt on see, et mul ei ole enam isegi neutraalse sportlase staatust ega võimalust seda taastada.

Peaksin ma ehk isiklikult andma Šljahtini ja alaliidu kohtusse, kelle «professionaalsus» on toonud meid praegusesse situatsiooni? Hästi, ma kaalun seda võimalust. Ma olen juba jäänud eemale olümpiamängudelt ning ei saanud poolteist aastat rahvusvahelistel võistlustel osaleda. Ja näib, et see vist ei lõppe niipea ära. Seega, keda peaksin kõiges selles süüdistama, et saada tagasi see, mille ma kaotanud olen?

Miks me oleme jõudnud olukorda, kus neutraalse staatuse omamine peaks sportlast rõõmustama?

Ma olen Venemaa kergejõustiklane ja peaksin saama täiesti vabalt võistelda Venemaa lipu all ja kuulda rahvushümni. Et ma ei peaks hommikul üles ärkama ja mõtlema sellele, kas IAAF lubab mu võistlema või mitte.

Mind noomitakse tihti mu emotsionaalse kriitika eest ja süüdistatakse, et ma ei paku välja uusi kandidaate treenerite ja ametnike asemele. Ma olen seda kuuldes alati üllatunud olnud. Mina ei peaks olema inimene, kes pakub välja lahendusi. Minu töö on olla kõrgushüppaja ja ma olen vastutav teie ees läbi sportlike tulemuste, mille kohta kellelgi vist pole midagi halvasti öelda. Samamoodi nagu mina olen vastutav sportlike tulemuste eest, olete ka teie oma töö eest. Lõppude lõpuks vastutavad ikkagi teie organisatsioonid meie spordi käekäigu eest.

Ma olen juba arvestanud, et tõenäoliselt ei saa ma oma küsimustele vastuseid. Mõned võivad öelda, et mul ei ole tervikpilti, aga teised võivad mulle poolehoidu avaldada.

Aga mul ei ole tegelikult mitte midagi vaja. Olen lihtsalt iseenda, fännide ja noorte sportlaste ees aus. Tahan saada seda, mis kuulub õigusega mulle - õigust võistelda.

 See on see, mille eest ma võitlen!

Tagasi üles