/nginx/o/2018/02/01/7534923t1he4f2.jpg)
Kevadel Eesti Olümpiakomitee täitevkomitees tööle asunud Kristjan Port räägib EOK ja Ühenduse Sport Kõigile ajakirjas Liikumine ja Sport Team Estonia vajalikkusest ning sellestki, et pole võimatu, et kümne aasta pärast liigub teadlikult oma tervise heaks kolm neljandikku eestimaalastest. Ajakirja saad pikemalt lugeda siit.
Kristjan, olete EOK täitevkomitee liige alates kevadest, mil Mati Alaver välja arvati ja teid asemele nimetati. Missugune on teie roll ja vastutusala?
Ma ei ütleks, et läksin Mati Alaveri asemele. Pigem käis see nii, et rääkisime president Urmas Sõõrumaaga, missugused on minu nägemuses Eesti spordi probleemid ja kuidas saaksime neid lahendada. Kui Sõõrumaa kutsus täitevkomitee töös osalema, olin loomulikult nõus, sest olen pikalt valdkonnas töötanud ja oleks mõnevõrra imelikki ettepanekust loobuda. Pigem soovisin ka ise teada saada, mida minult oodatakse ja millega saan abiks olla.
Olete Team Estonia töörühma liige. Mida te ise kaua spordivaldkonnas tegutsejana mõtlesite, kui kuulsite, et EOK-l on tekkinud plaan medalite tagamiseks uutmoodi lähenemine?
Esimene mõte oli, et hakkame välismaad järele tegema. Team Estonia tüüpi kooslused on loodud paljudes riikides ja mitmed neist on ka väga edukad. Igal juhul ei ole mõtet midagi niisama teha – et tiim tööle hakkaks, on vaja sisemist vajadust muudatuste järele. Töörühmas kuulen sageli, et jutuks tulevad konkreetsete alaliitude mured. Aga Team Estonia on palju laiem ja suurem projekt, kus olulisel kohal on ratsionaalne komponent – neile, kes on tipus või tippu jõudmas on vaja luua tõhus ja igakülgne teenustekeskkond, mis ei sõltu ühest alaliidust.
Eesti riik on maailma kontekstis suurema linnaosa mõõtu, me ei saa ega tohi ressursse ebaefektiivselt üle riigi külvata. Hea tööplaan koondab ka raha ühte kohta.
Team Estonia vajab hinnanguliselt 20 miljonit eurot aastas. Spordirahvas arvab, et eks see summa peab tulema suuresti riigieelarvest, erainvestorite osakaal jääb väiksemaks. Olete sellega nõus?
Aga kes on riik? Meie ise ju! Team Estonia tegevus on kasulik kogu riigile, mitte vaid kitsalt sportlasele või spordisõbrale. Kui riik on pildil, tulevad edulood, mille tuules saavad purjetada ka ettevõtjad. Kui vaadata riikide tippsportlaste riietel olevaid logosid, leidub seal ka kohaliku kingsepa oma. Väikesed summad annavad kokku suure summa, mina ei ole nii pessimistlik, et Team Estonia peab vaid Eesti riigi rahakoti kanda olema.
Team Estonia muudab mängutingimused karmimaks – raha ja kõrgetasemeliste teenuste eest küsitakse vastu ka medaleid ja esikuuikukohti. Kas meie sportlased on selleks valmis?
Usun küll, et nad saavad igati aru, et uued võimalused toovad kaasa ka uued nõudmised. Iga muudatus raputab mugavustsoonist välja, eks riski võtavad mõlemad pooled. Ent kõik saavad aru, et Team Estonia on tõhus viis edasi sammuda.
Team Estonia kõrval on teine tulevikku vaatav projekt see, mis kirjeldab, kuidas aastaks 2030 oleme oma liikumisharrastuses jõudnud sinnamaale, kus eestlased liiguvad vähemalt sama palju kui skandinaavlased. Ehk et kolm neljandikku elanikkonnast tegeleb spordiga vähemalt kaks korda nädalas. Kas see eesmärk tundub teile realistlik?
Mulle ei tundu see võimatu. Kui mõelda minevikule, näib eesmärk unistusena, aga praegusel ajahetkel seisame sotsiaalsete protsesside keskel, mis annavad positiivseks mõtlemiseks alust küll.
Inimestel on rohkem vaba aega, nad oskavad seda hinnata ja kogu elu kvaliteet on paranenud, seega näen liikumise hindamist ja sellega tegelemise tõusu eeskätt noorte inimeste arvelt, kes tahavad ja oskavad teistmoodi elada. Põlvkonda, kes tuleb vaesest ajast, kelle tervis ja heaolu on kehvemal järjel, me kardetavasti ümber ei õpeta.
Ent kindlasti tekivad ka uued küsimused – kas näiteks e-sport on sport? Kas me liigitame selle ka liikumisharrastuse alla? Kindlasti on kümne aasta pärast arusaamad veidi teistsugusemad kui täna.
Kas me täna, 2020. aasta hakul saame öelda, et taristu taha enam midagi ei jää? Vabandus, et «mul ei ole kohta, kus sportida», lihtsalt enam ei päde?
Me saame veel öelda, et Eestis ei ole piisavalt ujulaid. Kuid muidu on tõesti nii, et põhimõtteliselt on spordirajatis igast inimesest 20 minuti kaugusel. Kergliiklusteid, kus saab tasuta joosta, rattaga sõita või kepikõndi teha, on tõesti meeldivalt palju.
Oleme rääkinud kahest tulevikku suunatud mõttest, aga mis teile tänases Eesti spordis kõige enam muret teeb?
Tippspordi osas teeb murelikuks kaks suunda. Esiteks, head tulemused tulevad jätkuvalt üllatusena. See viitab metsikusele – potentsiaalile, mis justkui on olemas, aga medalid ei tule süsteemse töö tulemusena. Ja teiseks, liiga palju meie tippudest jõuavad suurte tulemusteni välismaal treenides, välismaiste treenerite käte all. Kokkuvõtvalt, liiga palju on juhuslikkust ja liiga vähe Eesti sisest teadmist.
Teie käest ei saa jätta ka küsimata, kui hullus seisus on praegu Eesti spordi maine?
Maine on viga saanud. Olin hiljuti Rootsis, kus tegelikult oli arutluse all hoopis teine teema, kuid lõpuks jõudsime ikka dopingujuttudeni välja. Põhjamaad ja Eesti on head partnerid, kuid paratamatult tundub vahel, et kui aus ja läbipaistev see suhe ikkagi on, kui kõik aeg-ajalt petmist tunnistavad.
Kristjan Port